Vaiko Eplik: ma ei taha olla Eesti popmuusika Savisaar!
Värske album on pühendatud Epliku isale, keda tänaseks päevaks enam siin ilmas ei ole: “Isa nüüd ei ole enam juba poolteist aastat ja pahatihti saad sa sellest rollist aga aru n-ö takkajärgi. Me kõik ju saame aru asjadest, siis kui neid enam pole. See plaat küll otseselt ei tegele väga palju isateemaga, seal on küll üht-teist, aga see kõik on ikkagi selline minu enda asi,” rääkis Eplik.
Kohe pärast ilmumist on plaadi hambusse võtnud ka kodumaised muusikakriitikud ja kirjutanud albumist vaid ülivõrdes. Epliku sõnul on igasugusest kriitikast midagi kõrva taha panna — olgu see hea või halb: “Isegi, kui esmapilgul pole sa mingisuguste asjadega nõus, siis tegelikult pole harvad juhud, kui läheb mööda kuu või aasta ja midagi sealt on sulle nagu kasulik,” tõdes Eplik ja tunnistas, et kõige valusamad arvastused ilmusid Tõnis Kahu ja Mihkel Raua sulest aastal 2001, kui Claire's Birthday sai valmis oma teise plaadi. “Esimese hooga oli mul sellele raske pihta saada, aga läks aega mööda ja ma sain aru, et see oli suures osas kõik tõsi, mis mulle ette heideti ja ma tegin sellest omad järeldused. Kriitika on ikka mänginud ka väga positiivset rolli — ei saa öelda, et kriitika oleks täiesti asjata. Arvan, et vähemalt Eestis ongi muusikute jaoks kõige tähtsam asi kriitika, sest kust kohast popmuusik üldse tagasisidet saab?”
Aastal 2006 ilmus Vaiko Epliku esimene sooloalbum ning “Kirevase” on järjekorras juba üheksas ja viimane. “Tahtsin tegelikult kümne aastaga kümme teha, aga pärast üheksanda valmimist sain ma aru, et sellel pole enam mõtet,” seletas Eplik ja tõdes, et null ei ole tegelikult number, mistõttu oli mõistlik just üheksaga lõpetada: “Muidu ma jäängi siin nummerdama oma plaate ning laiama ja lõpuks ma ei taha ju olla ikkagi Eesti popmuusika Savisaar või midagi sellist."
