Siim Kallase järelehüüe Ojakäärule: ta kehastas nagu mingit teistsugust maailma, vaba maailma
Valter on lahkunud.
Minu isa oli saksofonimängija, eluaegne pillimees. Valter Ojakäär oli tema lähemaid sõpru ja kolleege. Viimane mees sellest minu jaoks nii olulisest ajastust. Kui ta meil külas käis, ja seda juhtus tihti, siis ta lummas, ta säras, oma silmaringi, lugemusega, keelteoskusega, oma elurõõmuga. Ta kehastas nagu mingit teistsugust maailma, vaba maailma. Temalt kuulsin ja õppisin palju.
Pillimeeste aeg, pillimeeste maailm. Valteri ja tema eakaaslaste maailm. Pärnu rannasalongi ja nooblite restoranide ajastu. Viisid, mis on vaibunud ja viisid, mis on igihaljad. Ja siis okupatsioon, sõda, võõrad väed, vangilaagrid. Ja siis – täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa. Sellise "sirbi" ajastu, kus sirp lõikas.
Oma raamatutes jäädvustas Valter järeltulevatele põlvedele pillimeeste maailma. Kui paljude muusikute nimed leiab tema raamatutest, kellest muidu mitte midagi teada ei oleks! Muusikute nimed, kelle jaoks oli see maailm kogu elu. Ja kellele see elu tihti ka üle jõu käivaks osutus. Glamuur, tuledesära, hea muusika, aga mitte kõik ei olnud tugevad. Viin oli kui katk. Aga Valter mäletas ja pani kirja. Meie kõigi jaoks ja kõikide praeguste ja tulevaste pillimeeste jaoks.
Väga kurb on.
