ARVUSTUS: Traagiliselt ilus armastuslugu "Valgus ookeanide vahel"
Kui pime novembrikuu on piisavalt lumine ja depressiivne, siis see film teeb kogu olemise veel rohkem rusuvaks. Erksaid ja positiivseid noote oli küll filmi alguses, kuid mida edasi, seda nutusemaks kõik muutus ja helgeid momente jagus üha vähem. Tegu on ahastava vaatamisega, kus pisaratemerel ei tule lõppu. Film muutus kiiresti päris rusuvaks ning ilus armastuslugu sai hoopis traagilise pöörde...
Majakavahi ametit pidav Tom (Michael Fassbender) armub lootusetult Isabeli (Alicia Vikander) ning elu oleks justkui ideaalne. Kurvad sündmused raputavad aga paari piisavalt ning kaunid unistused hakkavad kokku vajuma. Isabel soovib väga saada last, kuid asjaolude tõttu on õnnetus lähim sõber kui õnn. Tom ei suuda oma naist kuidagi lohutada. Ühel tormisel ööl peale eriti karme katsumusi juhtub aga ime - Isabeli ootustele vastatakse ning justkui eikuskilt ilmub nende ellu laps, keda otsustatakse kasvatada nagu enda oma. Aastad mööduvad ning Tom tunneb end üha rohkem ja rohkem süüdi, sest kusagil on ka lapse bioloogiline ema. Isabel tunneb aga võõrast lapsest suurt rõõmu ja arvab, et nii ongi õige.
Ühel hetkel hakkavad asjad sedavõrd viltu vedama, et kohati pole enam tegu armastusfilmi, vaid hoopis krimifilmiga, milles võis leida ka õudusfilmi sugemeid. Selle kohta kehtib vanasõna: "Tahad head, aga välja kukub nii nagu alati". Isabeli kehastav Alicia Vikander peaks olema meie uus Lara Croft (videomängul baseeruv "Tomb Raider") 2018. aastal linastuvas uusversioonis. Tõsiselt ootan, mida ta suudab Crofti rolliga teha, sest antud filmis on tema näitlejatöö nii tugev, et raske on teda teistsuguse tegelasena ette kujutada. Fassbenderiga koos mängitud stseenid olid sedavõrd põletavad ja hästi tehtud, et tekkis küsimus, kuhu edasi võib üks näitleja veel areneda. Tüdruk, kus sa oled olnud?
M. L. Stedmani bestselleril põhinev "Valgus ookeanide vahel" on üsna realistlik linateos ja ehkki loo venimine ja pidev nutuojas jorutamine on masendav, on siiski tegu väga hästi tehtud filmiga. Ma isegi ei ütleks, et tegu on lihtsalt naistefilmiga, siin on üht-teist, mida õppida. Pisut hakkab kahju tegelastest ja tundub nagu neid piinatakse liiga palju. Lõpuks juba tunnedki neid tegelasi ja mõtiskled omaette – kaua võib nende piinasid vaadata? Ülipositiivse lõpuga armastusfilmi siit ei saa – võib-olla oligi veidi õnnetu lõpuga lugu usutavam ja elulisem, sest samas stiilis teosed kipuvad tihti läägeks muutuma ja lõpplahenduse osas etteaimatavaks jääma.
Meeldis, et mingil moel on see isegi krimidraama, mille keerdkäigud ei olnud etteaimatavad. Rääkides kaameratööst ja üldisest atmosfäärist, siis tervikule pole mitte midagi ette heita. Kui ootad suurt ja tundeküllalist armastusfilmi, siis jah – sa saad selle aga väga kurva lõpuga. Kõik lood ei lõppe õnnelikult ja see jääb natukene painama. Samas elu ei peagi lill olema, sest filmis on kõike, mis ka elus – natukene naeru, rõõmu, ahastust, pettumusi, tagasilööke ja kurbust.
Tomi ja Isabeli loole võib elada kaasa igaüks. Kohati liiga karmina tunduv lugu on vaatamata pealkirjas vihjatud valgusele väga tõsine ning pisarates ulpimine on garanteeritud. Loodan, et filmi näitab tulevikus mõni telekanal, kus ei ole reklaamipause. Niigi pikale venitatud ekraaniseering võib igavaks muutuda ja vaataja teemast välja rebida, mistõttu on hetkel kino parim paik.
