13 PÖFFil linastunud filmi, mis jõuavad varsti Eesti kinodesse
PÖFF kestis üle kahe nädala ning selle aja jooksul linastus filmifestivalil sadu filme. Ka kõige parema tahtmise juures ei jõudnud keegi kõiki ära vaadata, aga õnneks jõuab vähemalt 13 PÖFFil linastunud filmi järgmise aasta jooksul ka Eesti kinodesse ja kuigi nimekirjas tipus olevad esimesed kolm filmi on Eesti juba linastunud, siis paljudega peab veel kaua ootama.
1. "Sõda kõigi vastu" ("War on Everyone")
Bob (Michael Pena) ja Terry (Alexander Skarsgaard) on kaks korrumpeerunud New Mexico seadusesilma, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees ja kes ei diskrimineeri absoluutselt kedagi - see tähendab, et nad ei tee absoluutselt mitte mingisugust vahet, millist nende teele sattunud kriminaali ja kaabakat süüdi lavastada ning rahast ja/või uimastitest tühjaks raputada. Vastus on alati üks: selleks kõlbavad kõik!
Asjalood võtavad aga senisest õige pisut ohtlikuma pöörde, kui nad otsustavad hakata kassi ja hiirt mängima kurikaelaga, kes on rohkem ohtlik, kui nemad. Või kas ikka on...?
Pigimustades toonides krimikomöödia kesksetes rollides säravad Michael Pena ("Sipelgamees") ja Alexander Skarsgaard ("True Blood"). Filmi stsenaristiks ja lavastajaks on John Michael McDonagh ("The Guard").
"Sõda kõigi vastu" linastub Forum Cinemas kinodes 18. novembril. Filmi levitab Hea Film.
2. "Kui koletis kutsub" ("A Monster Calls")
"Kõige metsikumad asjad ongi lood." - Koletis
J. A. Bayona (“Ilmvõimatu”, “Orbudekodu”) lavastatud “Kui koletis kutsub” on visuaalselt hiilgav ja jahmatavalt emotsionaalne draama, mis põhineb auhinnatud romaanil. Stsenaariumi on kirjutanud raamatu autor Patrick Ness. Hr Ness kirjutas romaani lahkunud Siobhan Dowdi idee põhjal.
12-aastane Conor O’Malley (Lewis MacDougall “Paan: Reis Eikunagimaale”) põgeneb fantastilisse koletiste ja muinasjuttude maailma. Ta peab toime tulema ema (Felicity Jones “Kõiksuse teooria”) haigusega, mille tõttu on Conor sunnitud veetma aega oma kalgi vanaemaga (Sigourney Weaver “Avatar”, “Tulnukas 1-4”). Poisi koolielu Suurbritannias koosneb igavatest tundidest ja kiusavatest klassikaaslastest. Conori isa (Toby Kebbell “Warcraft: Algus”, “Ahvide planeedi koidik”) asus elama USA-sse ja poiss igatseb vanema nõu järele.
Ootamatult kutsub ta välja üllatava liitlase, kes paiskub kogu oma hirmutavas hiilguses välja iidsest jugapuust ja selle all olevast rikkalikust mullast. Selleks on 12-meetrine hiigelelukas (kelle pani liikuma ja kellele andis hääle Liam Neeson “Schindleri nimekiri”, “Röövitud 1-3”), kes ilmub Conori magamistoa akna taha ühel öösel kell 00.07 ja edaspidi igal öösel samal ajal. Koletisel on lugusid rääkida ja ta nõuab, et Conor neid kuulaks ja hoogsalt ette kujutaks. Conori hirm taandub ning asendub vapruse ja enesesse süüvimisega, sest koletise nõudmisel tuleb tal lugude lõppedes vastutasuks oma lugu rääkida. Iidne, metsik ja järeleandmatu koletis on Conorile teejuhiks vapruse, usu ja tõe juurde.
3. "Operatsioon "Antropoid" ("Anthropoid")
Aasta 1942. Euroopas möllab täistuuridel Teine maailmasõda, mille toonases faasis tundus, et Natsi-Saksamaa sammub võidult võidule ja neelab enda alla terve mandri. Ööpimeduses hüppavad Praha läheduses lennukist alla välismaal eriväljaõppe saanud Jan Kubiš (Jamie Dornan) ja Jozef Gabcik (Cillian Murphy), kes naasevad ohtlikel aegadel tagasi kodumaale Tšehhoslovakkiasse pea võimatu ja ületamatult ohtliku ülesandega – korraldada atentaat natside võimuhierarhia kolmandale mehele (kohe Hitleri ja Himmleri järel), rahvasuus Praha Lihuniku hüüdnime „auga“ välja teeninud Reinhard Heydrichile. Algab närvesööv kassi-hiire mäng, kus kassi ja hiire rollid vahetuvad kiiremini, kui asjaosalised ise oskavad arugi saada. Kas õnnestub neil planeerida ja ka edukalt täide viia atentaat linnas, kus gestaapole vahelejäämine ähvardab igal sammul ning iial ei või teada, milline juhuslik vastutulija tänaval osutub vastaspoole koputajaks. Sakslaste küüsi langemise korral oleksid tagajärjed aga koletud nii neile, kui ka lugematutele süütutele kõrvalseisjatele...
Lugu salaoperatsioonist, mille kohta võib julgesti öelda seda, et selle sündmuse järellainetus liikus võngetena üle kogu sõjakeerises Euroopa, muutes selle nägu kindlalt ja jäädavalt. Režissöör Sean Ellise („Metro Manila“) enesekindla lavastajakäe all valminud linateos on hea näide sellest, kuidas teha närvesöövalt põnevat linalugu sündmustest, mille tagajärje saaks inimene teada samal hetkel, kui ta suvatseb internetis Wikipedia lehekülje lahti lüüa. Ja isegi ajaloo antud peatükki peensusteni tundvatele inimestele võib esitada väljakutse, kas see film suudab neid seansi ajaks jäägitult kinotooli naelutada või mitte.
Filmi kesksetes osades Cillian Murphy, Jamie Dornan, Toby Jones, Charlotte Le Bon, Anna Geislerova ja paljud teised.
4. "Tundmatu naise lahkamine" ("The Autopsy of Jane Doe")
Kogenud koroner Tommy Tilden ja ta täiskasvanud poeg Austin juhivad Virginias perele kuuluvat morgi ja krematooriumit. Kui kohalik šerif toob neile erakorralise juhtumi – tundmatu naise laiba, mis leiti maja keldrist, kus toimus mitu mõrva – tundub see järjekordne lihtne juurdlus. Lahkamine aga jahmatab kogenud professionaale, kui iga järgnev samm paljastab uusi hirmutavaid tõsiasju.
Pealtnäha hästi säilinud naise siseelundeid on vigastatud, kõrvetatud ja moondatud. Ta oleks justkui kohutava ja salapärase piinamisrituaali ohver. Kui Tommy ja Austin üritavad võigastest leidudest tervikut kokku panna, võtab krematooriumis võimust üleloomulik jõud. Väljas möllab metsik torm, aga tõelised õudused leiavad aset sees…
5. "Elle"
Aasta ühe skandaalseima filmisündmuse pakub meile meisterlik mängur ja suur provokaator Paul Verhoeven. "Elle" on omapärane film, mis ei järgi draamakunstile omaseid süžeekäänakuid, vaid üllatab, šokeerib ja pakub meelelahutust täiskasvanuliku anarhia kaudu.
Michèle (Isabelle Huppert) on karm ärinaine. Ta juhib oma raudse käega suurt arvutimängufirmat ja saab kõik, mida tahab – ka armuelus.
Kui tema koju tungib toores vägivallatseja, ehmub Michèle vaid hetkeks. Ohvri rollis virelemiseks pole aega, sihikindel naine üritab talle kallale tunginud mehe isikut välja selgitada. Selle käigus paljastub naisele tema lähiringkonnas varjatud kired ja salajas hoitud vaenulikkus.
Palju tähelepanu nõudva töö kõrvalt tuleb Michèle’il lahendada ka lähedaste probleeme: tossikesest poeg on oma kohutavale kallimale lapse teinud, vanaks jäänud ema kavatseb gigologa abielluda ja parima sõbranna abikaasa tahab seksi. Õnneks elab naabruses häbitult ilus mees, kelles on potentsiaali kõigeks…
Verhoeveni film on kirglik ja kahinaid tekitav teos, mis veab vaatajat Ameerika mägede kombel trillerist komöödiasse, õudusfilmist satiirilisse perekonnadraamasse ja lõpuks eepilisse kangelasloosse. Kõige keskmes on Prantsuse kino sädelev ja jõuline staar Isabelle Huppert.
Hupperti ja Verhoeveni sujuv koostöö loob filmi igas minutis uusi ja üllatavaid pöördeid ja varjundeid, mis teevad sellest äärmiselt nauditava elamuse.
6. "Viimse verepiisani" ("Bleed for This")
90ndate aastate alguses ei leidnud poksimaailmas naljalt raevukamat ega ka koloriitsemat tegelast, kui Vinnie Pazienza (Miles Teller), kes oli pärast suuri raskusi lõpuks ometi tõusnud keskkaalu maailmameistriks. Kõik teed näisid tema ees valla olevat. Kuid siis sekkus mängu saatus... Pazienza sattus kohutavasse autoõnnetusse, mille tagajärjel ähvardas teda täielik paralüüs. Ühes olid aga kõik arstid täiesti üksmeelsed – tema poksijakarjäär on lootusetult läbi, keskenduda tuleb sellele, et uuesti kõndima hakata. Ja sedagi juhul, kui ei esine komplikatsioone.
Legendaarselt jäärapäisel Pazienzal olid aga veidi teistsugused plaanid – õppida uuesti kõndima, hakata uuesti trenni tegema, astuda uuesti ringi ja tõusta uuesti maailmameistriks. Midagi vähemat ei tulnud kõne alla. Samal ajal, kui teised seda mõtet täielikuks hullumeelsuseks pidasid, alustas Vinnie oma vastupuikleva treeneri Kevin Rooney (Aaron Eckhart) abiga salajasi jõutreeninguid, pea ümber kruvidega kolba külge kinnitatud metalltoestaja. Kuklasse koputamas teadmine, et väiksemagi valeliigutuse korral ähvardab teda üle keha halvatuks jäämine. Selle kõige tulemuseks oli üks uskumatumaid comebacke spordiajaloos...
Filmi suurimaks vaatamisväärsuseks on mõned aastad tagasi rolliga filmis „Whiplash“ kuulsust kogunud Miles Telleri järjekordne bravuurikas etteaste. Talle pakuvad igakülgset tuge sellised karakternäitlejad nagu Aaron Eckhart ("Pimeduse rüütel"), Ciaran Hinds ("Troonide mäng"), Katey Sagal ("Anarhia pojad") ja Ted Levine ("Voonakeste vaikimine"). Filmi lavastajaks on Ben Younger („Boiler Room“, 2000).
7. "Ameerika pastoraal" ("American Pastoral")
Pulitzeri preemia võitnud Philip Rothi romaanil põhinev "Ameerika pastoraal" jälgib läbi mitme aastakümne tõelist Ameerika perekonda, mille idüllilist eksistentsi ohustavad Ameerika kultuuri igaveseks muutvad sotsiaalsed ja poliitilised kriisid.
Film on Ewan McGregori ("Lõhepüük Jeemenis", "Algajad") esimene režissööritöö ning ta kehastab Seymour „Swede” Levovit, kes oli kord legendaarne keskkooli sportlane, nüüd aga edukas ärimees ja abielus kunagise iluduskuninganna Dawniga. Kuid Swede’i elu täiusliku pealispinna all toimub mõndagi.
Kui ta armastatud tütart süüdistatakse vägivaldse teo sooritamises ning too jäljetult kaob, pühendub Swede tütre otsinguile ja perekonna taas ühte liitmisele. Avastused vapustavad teda rängalt. Ta on sunnitud nägema varasemast enamat ja seisma silmitsi tänapäeva maailma vormiva kaosega, mille tagajärjel muutub iga Ameerika pere.
8. "Ööloomad" ("Nocturnal Animals")
Kaasaja ühe põnevaima filmitegija, Tom Fordi (A Single Man, 2009) painajalikult pingeline thriller "ööloomad" kompab peenikest joont, mis eraldab armastust julmusest ja kättemaksu lunastusest. Oscari nominendid Amy Adams (American Hustle, 2013) ja Jake Gyllenhaal (Brokeback Mountain, 2005) kehastavad lahutatud abielupaari avastamas tumedaid nurgataguseid nii iseendi kui teise hinges.
Los Angelese kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) elab äärmiselt privilegeeritud, kuid hingeliselt sisutühja elu koos abikaasa Hutton Morrow’ga (Armie Hammer). Ühel nädalalõpul, kui Hutton on taas ühel oma järjekordsel ärireisil, saab Susan postipaki käsikirjaga. See on romaan pealkirjaga „Ööloomad“ ning selle autoriks tema endine abikaasa Edward Sheffield (Jake Gyllenhaal), kellega Susan pole juba aastaid suhelnud. Käsikirjaga kaasas on kiri, milles Edward väljendab soovi oma peatsel külaskäigul L.A.-sse Susaniga kohtuda. Üksi kodus asub Susan käsikirja lugema. Romaan on pühendatud talle, kuid selle sisu on vägivaldne ja ruineeriv, sündmustik valusalt isiklik ja allegooriline. Edwardi kirjutatust sügavalt mõjutatuna hakkab Susanile tahtmatult meenuma kõik see, mis minevikus nende vahel oli ning tema elus tehtud valikud saavad uue mõistmise valguses ümber hinnatud. Armastus, mis tundus olevat ammu surnud, lööb lõkkele ning selguvad tõelised kangelased nii elus kui fiktsioonis.
Veneetsia filmifestivali žürii eripreemiaga auhinnatud ja kriitikute üksmeelse kiidukoori pälvinud meistriteose kõrvalosades teevad võimsad rollisooritused ka Aaron Taylor-Johnson (Avengers: Age of Ultron, 2015) ja Michael Shannon (Revolutionary Road, 2008).
9. "Manchester By the Sea"
Lee Chandler (Casey Affleck "Tähtedevaheline", "Kui lapsuke kaob...") on šokeeritud, kui selgub, et ta vanem vend Kyle (Kyle Chandler "Carol", "Wall Streeti hunt") määras tema surmajärgselt oma poja Patricku (Lucas Hedges "Grand Budapest hotell", "Kuutõusu kuningriik") ainsaks eestkostjaks. Lee võtab töölt puhkuse ja naaseb vastumeelselt Manchester-by-the-Seasse südika 15-aastase Patricku eest hoolitsema. Ta on sunnitud seisma silmitsi minevikuga, mis ta naisest Randist (Michelle Williams "Kurb valentinipäev", "Brokebacki mägi") lahutas, ning kogukonnaga, kus ta sündis ja kasvas. Leed ja Patrickut seob mees, kes peret liitis, ning neil on raske harjuda eluga maailmas, kus teda enam pole.
Pärast 2011. a tunnustatud filmi "Margaret" tõestab Lonergan taas, kui võimekas ja hea kujutlusvõimega jutuvestja ta on, sidudes ühte mineviku ja oleviku ning luues pingelise loo, mis hoidub vilunult sentimentaalsusest, kuid käsitleb süviti tundeid ja sügavaid inimsuhteid.
"Manchester mere ääres" linastub Forum Cinemas kinodes 3. veebruaril. Filmi levitab ACME Film.
10. "Kõigest maailmalõpp" ("It's Only the End of the World")
Kirjanik Louis (Gaspard Ulliel) naaseb pärast 12-aastast eemalolekut oma kodulinna, et teatada perekonnale oma peatsest surmast. Paraku aga löövad ootamatud emotsioonid tema plaanid segi: päevavalgele kerkivad vanad tülid ja vimmad, toidetud üksildusest ja kahtlustest. Inimeste suutmatus kaaslast kuulata ja armastada suretab kõik empaatiakatsetused juba eos.
11. "Lõputu poeesia" ("Endless Poetry")
"Sa oled poeet. Tunneta reaalsust teisiti," ütleb filmi peategelane, noor Alejandro Jodorowsky oma masendunud sõbrale, sõnastades samas ka vana Jodorowsky elu- ja kunstifilosoofia aluspõhimõtte – tõelise (filmi)kunsti sihiks on panna meid tegelikkust teisti nägema, meie maailmatunnetust ümber kujundada. Ning seda on tšiili/prantsuse multitalendist kultusautor Alejandro Jodorowsky saavutanud nii oma tehtud (nt sürrealistlik "Püha mägi", 1973) kui ka tegemata (ulmeline "Düün") filmidega, rääkimata muust loomingust.
"Lõputu poeesia" on Jodorowsky kavandatava viieosalise autobiograafilise sarja teine film, lapsepõlvest pajatava "Tants reaalsusega" (2013) järg, mis jutustab Jodorowsky noorusest ja eneses kunstniku avastamisest 1940-1950ndate Santiago avangardistlikus kunstiskeenes. Visuaalselt ja sisult paeluv film põimib mälestusi mõjusamatest eluhetkedest filosoofilise reflektsiooniga, kus vana Jodorowsky ekraanil noorele endale elu õpetab. Ehkki tegemist on tema varasema loominguga võrreldes emotsionaalsema, ja nagu nii mõnigi kriitik on osutanud, üllatavalt vaatajasõbraliku filmiga, ei puudu siitki Jodorowskyle omane sümbolism ja sürrealism. - Katre Pärn, PÖFF.
12. "Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake")
Daniel Blake (Dave Johns) on Ken Loachi filmide tüüpiline kangelane: korralik, uhke ja julge oma arvamust välja ütlema. Kogu elu rasket puusepatööd teha rüganud mees avastab end elus esimest korda olukorrast, kus ta peab riigi hüvesid kasutama. Arst teatab südamerabandusest toibuvale Danielile, et too peab aja maha võtma ja kosuma. See tähendab aga, et niipea tööd teha ei saa.
Kuid seadusenärijatest seltskond sotsiaalametis ei näe asja sugugi niimoodi. Danieli olukord ei sobitu õigetesse lahtritesse ankeetides, mida nemad peavad täitma, ja mees sukeldub bürokraatia ja kantseleilikkuse kafkalikku košmaari. Daniel ei tohi esitada avaldust puudega inimese abiraha saamiseks, vaid ta peab taotlema töötu abiraha; selleks aga peab ta kandideerima töökohtadele, mida ta tegelikult ei saa vastu võtta.
Oma väljapääsmatust olukorrast raevunud Daniel asub kaitsma teist õnnetut, kes on samuti süsteemi hammasrataste vahele jäänud. Katie (Hayley Squires) koos oma kahe lapse Daisy (Briana Shann) ja Dylaniga (Dylan Phillip Mckiernan) on hiljuti välja visatud toakesest Londoni hostelis ja saadetud viletsasse korterisse Newcastle'is. Tüli sotsiaalametis lõpeb nii Danieli kui ka Katie väljaviskamisega, kuid sellest saab alguse sõprus, mis annab naisele vajalikku tuge ja mehele elu mõtte.
Valimisõigusest ilma jäänud inglaste masendavat reaalsust 2016. aastal ei ole kunagi paljastatud valusamalt kui õõvastavas stseenis, mis leiab aset toidupangas. Ainuüksi selle tõttu võib käesolevat filmi pidada üheks Ken Loachi silmapaistvamaks tööks viimastel aastakümnetel. - Wendy Ide, PÖFF.
13. "Paterson"
Kultusrežissöör Jim Jarmuschi uus film “Paterson” on lauges tempos kulgev austusavaldus lihtsa ja omasoodu elatud elu voorusele ning argirutiini variatsioonivirvenduste ja pisidetailide võlule.
Loo keskmes on New Yorgi külje all asuvas Patersoni-nimelises linnakeses bussijuhina töötav mees nimega Paterson (telesarjast "Girls" ja viimasest "Tähesõdade" filmist tuttav Adam Driver), kelle ilmetu vormiriietuse all pulbitseb detailitundlik luuletajahing. Sarnaselt peategelase varjatud annetele tuksub ka selle äärmiselt eheda kohatunnetusega filmiloo proosalise pealispinna all palju sügavamate kihistuste ja hoovustega zenilik värsimõõt, mis on kantud Jarmuschi empaatilisest elufilosoofiast ning mille tulemusena koorub sellest filmielamusest omamoodi meditatiivne mõtisklus elus põimuvate ja põkkuvate paralleelide ning üldise tsüklilisuse ja tähendusrikaste kokkusattumuste teemadel.
Jarmuschi “Paterson” on südantsoojendavalt sümpaatne lugu, mis tundub meie kaasaegses rööprähklemises ja online-ekshibitsionismis kui helgelt tuttavlik postkaart hoopis teises rütmis hingavast paralleelmaailmast. Mis valemiga on maestrol õnnestunud seda kõike nii suurepäraselt tabada ja purki püüda, on omaette müsteerium -- nagu kipub olema ka hea luulega. - Kaarin Piiskoppel, PÖFF.
Vaata lisaks:
Tänavuste Oscarite suurimad tegijad: 20 filmi, mida peab kindlasti nägema.
Üle 60 filmi, mida peaks kindlasti sellel ja järgmisel aastal nägema.
2017. aasta 18 oodatuimat filmi.
32 tulevast koomiksifilmi, mida peaks iga fänn nägema.
