Anne Veski meenutab oma muusikuelu õudsemat kogemust: hullunud rahvas tahtis tungida lavale
“Andsime kontserti mingil ekstrasuurel lõunas asuval nõukogude staadionil. Inimesi oli nii palju, et silm lõppu ei näe. Oli õhtu ja äkki läks ümberringi nii pimedaks, et ei näe näppugi suhu pista,” kirjeldab Veski Õhtulehe veergudel, kuidas hiiglaslikku staadioni valgustas vaid üks vaevlik prožektor, mis sarnanes pigem seasilmaga.
Pimedus pani publiku, kes esinejaid korralikult ei näinud, püünele lähemale liikuma ja muutis rahva viimaks täiesti pööraseks — inimlina jõudis lavaservani, kaugemad võimenduskastid murdusid raginal, ent siis tuhandete inimeste imumine peatus ja tumedas taevas ilmus nähtavale imepeenike kuukiir. “Pole vist vaja rääkida, et tollel ööl ei saanud ma und sekundikski,” mäletab Anne, kuidas tema silme ees olid moondunud näod kui Viiralti graafilisel lehel.
