Töövarjupäevast Noorte Hääles: panin nende tundide jooksul oma elutarkuste pagasisse mitu uut asukat elama!

Eelmise nädala neljapäev, 17. november, oli töövarjupäev, mis loodetavasti lõi paljudele noortele parema kujutelma sellest, millega tulevikus tegeleda.

Töövarjupäev annab võimaluse tutvuda just sellega, mis on huvipakkuv. Minu päev möödus Delfi toimetuses, kus sain lähemalt näha Noorte Hääle toimetaja Deivi Kivi ametit ning ajakirjanduse telgitaguseid. Ilma igasuguse tagamõtteta: tegemist oli väga põneva kogemusega! Meie hommik algas tähtsamate meilide lugemise ja enese aktuaalsete uudistega kurssiviimisega. Deivi päev hõlmas ka valitsuse pressikonverentsi, mis oli kahtlemata märkimisväärne sündmus. Lisaks sellele, et mulle langes osaks au saada positiivne laeng pikaks ajaks, kuulda mitmeid „ametisaladusi“ ja kohtuda toredate inimestega, tekkis üsnagi selge ettekujutus varjutatud tööst, selle plussidest ja miinustest ning ühtlasi panin nende tundide jooksul oma elutarkuste pagasisse mitu uut asukat elama.

Kuigi paljude meelest võib ajakirjanike töö olla meelakkumine või hoopiski üksluine ja igav, siis ma selliste seisukohtadega nõustuda ei julge. Muidugi ei ole sedasorti ala kõigile sobilik ja nagu kuuldud: läbi lüüa olevat omajagu keeruline. Samas, eks see ole igas eluvaldkonnas nii, et tugevamad jäävad ellu ja edukamad muutuvad silmapaistvatemaks, ei ole midagi parata. Päeva põhitoonina jäi kõlama see, et proovida tasub alati.

Pean ütlema, et kui varem ei olnud ma absoluutselt kindel, millega pärast gümnaasiumi lõppu tegeleda, siis nüüd on kasvõi pisike aimdus olemas ja teatav siht silme ees ning arvan, et ilma taolise võimaluseta seda ei eksisteeriks. Loodan väga, et teisedki töövarjud jäid oma läbielatuga rahule ja leidsid motivatsiooni edasipüüdlemiseks. On tänuväärne, et töövarjupäev muutub üha populaarsemaks, on abiks tõhusama hariduse andmisel, harituse saamisel ja silmaringi laiendamisel. Tegu ei ole pelgalt lõbutsemisega, vaid nii mõneski osas õlekõrrega eneseotsingutel.