Keskkonnakaitse eriala avab elus uusi tahke ja võib kujuneda väärt elukutseks

Räpina Aianduskooli keskkonnakaitse eriala elab läbi muutusi. Kui eelnevad aastad valmistati ette keskkonnakaitsespetsialiste erinevate ametkondade ja omavalitsuste tarbeks, siis nüüd on haare läinud laiemaks. Tihtilugu on elus nii, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Ka uus valitsuskoalitsioon on rääkinud oma lepingus kutse olemasolu tähtsusest inimese hakkama saamisel ühiskonnas.

Selles, kas minna kõigepealt kutseõppesse ja seejärel akadeemilisse õppesse ülikooli, või teha vastupidi, ei pruugi vahet olla.

Elis Sepp lõpetas Räpina aianduskooli 2015. aastal keskkonnakaitse erialal. Enne Aianduskooli astumist mõtles ta pikalt mida õppida, sest Aianduskoolis oli sisseastumisel kaks valikut — aiandus ja keskkonnakaitse. Valik osutus keskkonnakaitse eriala kasuks.

„Keskkonnakaitse erialal on kohustuslik käia praktikatel,” selgitas Elis, „tänu millele sain hea praktikakogemuse eluks. Esimesel aastal käisin oma teadmisi rakendamas Tallinnas Nõmme loodusmajas, kus olin abiõpetaja. Sain suurepärase elamuse ja kogemuse. Veel käisin praktikal Läänemaal Matsalu külastuskeskuses ja Otepääl keskkonnaameti kontoris.“

Elis jätkab õpinguid Eesti Maaülikoolis vee- ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia erialal. „Sain Räpina Aianduskoolist baasteadmised looduse kohta, mida on nüüd ülikoolis vaja läinud. Mulle meeldisid omal ajal Räpina Aianduskoolis õppides kõik õppeained. Lemmikud olid Eesti kalad, botaanika, ornitoloogia ja loodusturism,” meenutas Elis.

„Kui sind huvitab, milliseid Eesti kalu leidub meie veekogudes, milline õhusaasteallikas saastab kõige rohkem õhku, kuidas kirjutada üks korralik keskkonnakaitseline projekt või kuidas säästlikult ja otstarbekalt majandada oma metsa, siis ära kõhkle ja tule Räpina Aianduskooli keskkonnakaitset õppima.”

Marek Järvikut, kes lõpetas Aianduskooli aastal 2015, olles juba eelnevalt teinud läbi pea kõik kõrgharidusega seotud etapid ja jõudnud välja doktoriõppesse, ajendas keskkonnakaitse erialal õppima huvi looduse vastu. Kuskil tagaplaanil tiksus mõte Räpinas õpitud erialaga ka kuhugi tööle saada. Sellegipoolest leiab Marek, et väljundeid on ka teisi. „Mul on enda lapsed koduõppel, ma õpetan oma lapsi ise,“ selgitab 3 lapse isa. „On ülimalt hea, et sain Aianduskoolist suurepärase loodusetundmise — mis taim või putukas see on. Õppisin väga palju loodust nägema ja märkama enda ümber, mis mul nii kesk- kui kõrghariduse ning elukogemuse poolt puudus.“ Järvik ei näe vahet, millise taseme haridusega alata — kas minna pärast keskhariduse omandamist kõrg- või kutsekooli. Ta leiab, et tema puhul on keskkonnakaitse erialal õppimine läinud täie ette.

Millises järjekorras haridust planeerida, sõltub võimalustest. Kas nüüd, kus tal on taskus keskkonnakaitsespetsialisti diplom, teeks Järvik õppimisjärjekorra teistpidiseks, siis kostab ta, et valikud ei ole kunagi lineaarsed ega ka mitte lihtsad. Paljuski on valikud seotud ka eluliste küsimustega: kas see kool on mulle lähedal, kas ma saan elamispinna jne. „Kui ma oleks Põlvamaalt pärit ja Aianduskool jääks mulle lähedale, oleks see väga oluline argument minna sinna õppima,“ arvab Järvik. „Kui mu esimene valik oleks kõrgharidus ja ma sisse ei saaks, oleks eriala õppimine kutsekoolis täiesti mõeldav.“ Ta leiab ka, et esimese elukogemuse saamine ning suhtlusvõrgustiku kujunemine on viis leida edaspidiseks eluks võimalusi. Keskkoolilõpetajad ei tea veel täpselt, mida nad vajavad, gümnaasiumid ei anna piisavat ettekujutust erialadest ning sellest, mida tegelikus elus vaja läheb või vaja võib minna. „Kutseharidus annab ette tõelise pildi — kas see eriala meeldib mulle või ei, kas ma jätkan või mitte.“

Ka Indrek Sarapuu on erinevaid erialasid kõrgkoolides õppinud, kuid kuskil taga tiksus mõte õppida enesele selgeks ka üks n-ö päris amet, päris oskustega. Elu ja õnn tõi ta elama 41-aastaselt Põlvasse, kus kohalikus maakonnalehes Koit tööle hakates tuli kirjutada ka haridusteemadel. Eelnev elu oli möödunud Tallinnas peamiselt kultuurivaldkonnas tegutsedes. „Räpina Aianduskooli minek tundus olevat mõistlik mõte ja õppida pole mitte kunagi hilja,” selgitas Indrek. „Õppekava lugedes kohutas alguses suur hulk reaalaineid, kuid kui nende olemusse vähehaaval süveneda, tundusid kõik sõnad arusaadavad olema. Ju siis on nende ainete õppimine ka võimalik.”

Õpingud venisid küll pere juurdekasvu tõttu aastakese pikemaks, kuid Räpinas veedetuid nädalaid ei kahetse Indrek mitte kunagi. „Sain juurde terve uue valdkonna, mille spetsialistina end tunnen. Kindlasti on asju, mida oleks võinud ise rohkem ja süvenenumalt õppida, kuid teadmine, et ma oskan õigest kohast järele vaadata, on oskus, mille omandamiseks peab käima koolis. Meil oli üks kursusevend, kes arvas, et miks ikka vaja õppida — tänapäeva guugeldamine annab vastuse igale küsimusele. Et nii see tegelikult pole, oskab öelda igaüks, kes ise vähegi süsteemse õppimisega kokku puutunud. Guugeldades võid saad väga halbu vastuseid ega oska terasid sõkaldest eraldada.”

Nii, nagu Marek Järvikki ei hellitanud Indrek lootust, et pärast õpinguid koheselt erialast tööd leiab, kuigi ahvatlus keskkonnainspektsiooni või keskkonnametisse paika saada unistustes oli. Paraku nõuavad sealsed ametikohad vähemalt bakalaureuse- või magistrikaardi. Kui ka kohe erialast tööd ei leia, siis nukrutseda ei ole mõtet, sest elus edasiminek on inimese enda kätes — õpitud erialast on tuhat korda kasu ja rohkemgi veel.

„Saan kirjutada artikleid keskkonnakaitse teemadel, saan aru ja oskan seostada keskkonnaprobleeme teiste erialadega. Õppimine avardab maailmapilti ja tagatipuks võid leida end pärast kutsehariduse omandamist kõrgkoolis, nagu minuga ka juhtus,” räägib Indrek. „Keskkonnakitse eriala universaalsus loob võimaluse edasiõppimiseks väga paljudel erialadel maaturismist keskkonnatehnikateni välja. Mina aga õpin kutsekooli õpetajaks suundumusega õpetada tulevikus keskkonnakaitsealaseid teadmisi tulevastele õpilastele.”
Keskkonnakaitset õppides saab käsi mullaseks tehes hea ja edumeelse hariduse. Siin ei õpita mitte pimesi loodust armastama, vaid mõistma looduses ja keskkonnas toimuvat, sealhulgas ka keskkonda säästvalt suhtuma. See kõik on äärmiselt huvitav ja tuleviku mõttes väga perspektiivikas. Indreku kolme lõviga diplom seisab riiulis aukohal ja leiab kindlasti rakendamist lähitulevikus.

Õpetajatel õppijatest selge visioon

Keskkonnakaitse erialal läbitakse väga korralik hulk õppeaineid, mis kõik ei ole kergete killast, kuid see-eest väga põnevad ja perspektiivikad — keskkonnakaitse küsimused muutuvad üha olulisemaks. Milliseid aineid õpetavad keskkonnakaitse eriala õpetajad ning millisena näevad nad oma ideaalseid õpilasi pärast kooli, annavad meile vastuse neile esitatud küsimused.

Õpetaja Tarmo Evestus:
„Minu õpetatavad peamised ained on eesti maastikud ja nende hooldus, keskkonnaseire, regionaalplaneerimine ning ettevõtlusest tulenevad keskkonnamõjud.“

Mida peaks teadma õpilane? „Olulisim punkt on teadmine, kui väärtuslik on Eesti looduskeskkond, ja teiseks seda, mida saab just igaüks ära teha selle säilimiseks. Kuna keskkond on dünaamiline ja muutumises, siis peaks õpilasel olema teadmised, kust kiiresti leida tõepärast infot meie looduskeskkonna seisundi kirjeldamiseks.“

Ideaalne lõpetaja? „Minu jaoks on tähtis iseseisev mõtlemine ja analüüsimine. Muidugi on hea, kui lõpetaja jätkab tööd keskkonna alal, kuid kuna praegusel ajal on oluline interdistsiplinaarsus, siis on kõik hästi ka juhul, kui ta oma mõtetega rikastab kusagil Eestis laste maailma või töötab ettevõtte juhtkonnas.”

Uus õppekava loob juurde veelgi võimalusi eriala rakendamiseks

Keskkonnakaitse juhtõpetaja Õnne Rämmann rääkis, et uues õppekavas on pööratud suuremat tähelepanu looduslike koosluste, taime- ja loomaliikide tundmaõppimisele, võõrkeelele, seadusandlusele, keskkonnakaitseliste projektide koostamisele. „Suurendasime ka arvutiõpetuse ja geoinfosüsteemide mahtu ja praktika mahtu ettevõttes,” selgitas Rämmann. „Õppekavasse tõime uute moodulitena sisse loodushariduse ja uurimistöö alused. Loodushariduse moodulis õpetame loodushariduslike õppeprogrammide ettevalmistamist, korraldust. Uurimistöö aluste moodulis teostab õppija uurimistöö, mis on ühtlasi lõputööks sellel õppekaval,” selgitas juhtõpetaja ja leidis, et õppekava muutuse tingis elu ise. „Eelnevalt toimus ümarlaud tööandjate esindajatega, kus selgitasime välja tänase töömaailma vajadused ja sellest lähtuvalt kohandasime keskkonnakaitse õppekava kvalifikatsiooniraamistiku 5. taseme nõudmistega.”

• Vaata rohkem infot Räpina Aianduskooli kodulehelt