Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor koolistressist: ükski päev inimese elust ei vääri noruspäi ringi kõndimist ja kurvastamist
Paljud Noorte Hääle lugejad on meie veergudel kurtnud, et koolis on raske ning koolikoormus on niivõrd ränk, et õpilastel jääb vaevu hobidega tegelemiseks aega. Räägime Eesti koolijuhtidega, mida nemad sellest arvavad. Sel korral arutleb Noorte Häälega Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur.
Kooliõpilased kurdavad liigse koormuse üle ja räägivad, et hobideks pole absoluutselt aega. Kuidas Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilased koormuse all vastu peavad, kas olete märganud õpilaste seas jõuetust või on kõikidel sära silmis?
Hendrik Agur: On erinevaid näiteid. Selline avaldus on üsna tavapärane. Sealsamas kõrval on aga näiteid, kus õpilane on rahul suurema koormusega, jõuab hästi ja ka silmad säravad. Paljude taoliste kurtmiste põhjuseks on vilets ajaplaneerimine. Koolide tempod ja nõuded on erinevad. Kui gümnaasiumiõpilane on valinud tiheda konkursisõelaga kooli kasuks, peab ta eeldama, et kriteeriumid õppimise intensiivsusele ongi kõrgemad. Paraku sellisele tempole ka kõik vastu ei pea. On õpilasi, kellele gümnaasiumis õppimine ei sobi. Kool on ka distsipliini ja tahtejõu õppimise ja arendamise koht. Õpilastel tuleb ka enda ajaplaneerimisega tegeleda ja vaadata oma päeva planeerimine üle kriitilise pilguga. Tihtipeale heidetakse ette, et ei jaksa õppida, kuid koolis reaalselt olles ei pühenduta täie tõsidusega. Õpetaja ei pea õpilase eest tööd ära tegema, tuleb kaasa mõelda ja ise palju panustada.
Gustav Adolfi Gümnaasium on akadeemilise suunitlusega tugeva õppimiskallakuga kool ning see on üks meie väärtusi, mis siin õppides tuleb omaks võtta. Näiteks I ja II kooliastmesse tuuakse vanemate poolt lapsi meile, öeldes et eelmises koolis oli tempo madal ja laps oli tunnis alakoormatud. Tulebki mõista, et koolides ja klassides võib olla erinev tempo ja jõudlus. Vastates küsimusele võin kinnitada, et enamusel õpilastel on ikka sära silmis ja nad tunnevad elust, koolist, koolikaaslastest ja meie ühistest ettevõtmistest rõõmu ning koolikeskkond on neile tugevalt motiveeriv. Kusjuures suurimateks majakateks on kaasõpilased üksteisele ise. Nad rikastavad üksteist oma annetega isiksustena.
Noor õpilane kirjutas Noorte häälele:
„Kõiki õpilasi proovitakse ühenäoliseks pressida ja sama keelt kõnelema panna, kodutöid antakse ebamõistlikult palju ja kui kasvõi ainuma neist tegemata jätad, võid lootused kõnealuses aines paremat hinnet kui “3” saada kategooriliselt korstnasse kirjutada. Selline lähenemine lööb motivatsiooni täielikult alla.“
Jutt käib eliitkoolist. Mida teie koolijuhina tunnete, kui sellist teksti loete?
Hendrik Agur: Loomulikult on sellist kirjeldust kurb lugeda. Samas tuleb iga lugu personaalselt vaadelda ja lahti harutada, miks õpilane nii tunneb. Olen veendunud, et kui selle õpilasega vestelda, võtta ette tema päevaplaan, vaadata see ausalt üle, kõneleda tema eesmärkidest elus ja teha mõningaid muudatusi, saaks selle õpilase silmad taas särama ja motivatsiooni üles. Ükski päev inimese elust ei vääri noruspäi ringi kõndimist ja kurvastamist. Kõik tuleb selleks teha, et nii ei oleks.
Mis puudutab kodutöid, siis seda pean praeguse haridussüsteemi suureks parendusvaldkonnaks. See on sügavam teema. Miks õpitakse, mida ja kuidas? Õpetaja peaks omama õpilases ainealase ettekujutuse tekkimise jälgimise võimet. See tagaks, et ülesanded, mis õpilastele (kodu)töödeks antakse, oleks mõtestatud ja õigustatud. Pigem võiks olla ideaalis ja lähitulevikus nii, et kodus õppimine oleks erand. Möönan, et tõesti on teatud traditsioon ja rutiin, et kodutööd peavad olema ja punkt, mõtestamata lahti, kas ja milleks. Seda tuleb muuta. Kool peab oskama õpilastele koos teadmiste ja oskuste omandamisega neid ka õpetama teadmisi tegevusteks muuta.
Mida teie koolijuhina õpilastele soovitaksite, et koolitöödega järjel püsida ja mida võiks teha, et õpilased jõuaksid pärast koolipäeva ka hobidega tegeleda?
Hendrik Agur: Esiteks tuleks üle vaadata õpilasel sisemine motivatsioon. Milleks ta koolis käib ja mida elus soovib teha. Selleks võiks temaga vestelda personaalselt, toetada ja aidata selgusele jõuda ning vajadusel aidata leida suunda. Kes seda võiks teha? Tark lapsevanem, lähedane sugulane, väga hea sõber, õpetaja, usaldusväärne koolitöötaja. Õppimise ja ajaplaanerimise seotus on otsene. Tihti, personaalselt õpilasega suheldes ja üksikjuhtumit lahti harutades selgub, et gümnaasiumiõpilane käib tegelikult kooli kõrvalt tööl. Me arvame, et kooli kõrvalt tööl käimine nõuab eriti head ajaplaeerimist, kuid eelkõige tahtejõudu, positiivset ja pea-püsti ellusuhtumist - et ma saan sellega hakkama. Oskan oma asju nõnda seada, et ettevõetud asjad teen ära ja hästi ning ei hädalda sealjuures.
Ajaplaneerimises ja oma asjadega mitte hakkamasaamises on ka lodevust: tunnis mitte kaasa töötamine, internetis mittesihipärane passimine. Tihti on nii, et kui lumepall hakkab veerema, siis edasijõudmatust põhjustavad komponendid summeeruvad ja rattalt on raske maha saada ilma kõrvalise suunamise ja abita.
Inimese elu on üks tervik. Tuleb läbi mõelda, mida ja kuidas ma teha soovin, mis mulle meeldib ja millest ma rahuldust tunnen. Õppimise ajal ka vähem meeldivamad asjad tuleks endale meeldivaks mõelda. Näiteks arutleda, milleks see mulle kasulik on? Millekski ikka on - aju treenimiseks, mõtlemisvõime suurendamiseks, kogemuste saamiseks.
Minu kogemuste järgi on ikkagi enamik õpilasi väga tublid, püüdlikud ja hea ajaplaaneerimisoskusega, motiveeritud ja teotahtelised. Igaüks on milleski ka andekas. Tasub oma tugevaid külgi enam arendada ja siduda need elus kasulikuga, millega tegeledes saaks inimene end õnnelikuna tunda.
