ARVUSTUS: "Operatsioon "Antropoid"" on üks parimaid tänavusi filme, mis sulle pigem ei meeldi
Alustuseks tuleb tõdeda, et "Antropoidist" masside lemmikut pole oodata. Seda kinnitavad ka filmikriitikute arvamusi koguvad rottentomatoes.com (koguhinne 65/100) ja metacritic.com (59/100).
Tavavaatajad on huvitaval kombel lahkemad, mõlemad saidid annavad nende koguskooriks 73/100, mis ühtib muuseas täpselt Internet Movie Database'i kasutajate koguhindega.
Aga mingi kerge seedimine see pole. Teos on liiga isikupärane ja sügav, et head äraolemist pakkuda või end kergesti "kätte anda".
Ma soovitan esimene pooltund ära vaadata – kokku kestab kaks tundi –, et otsustada, kuidas meeldib. Kui juba selleks ajaks ei sobi, siis jäta aga rahumeeli pooleli. Edasine on samasugune, ainult vägivaldsem ja lõpus ka üsna unelev, mis võib mõne tüdinuma une-eelsesse faasi meelitada.
(Ma kasutaksin meeleldi uneleva asemel sõna sümbolistlik, aga ei saa, sest siis ma peaksin seda lahti seletama ja ühtlasi liiga palju lõpuosa kohta ära rääkima.)
"Antropoid" on tõsielulugu Teise maailmasõja algupoolelt. Kaks meest saabuvad okupeeritud Tšehhoslovakkiasse tähtsale natsijuhile atentaati korraldama. See on ülesehituselt spioonikas, kus peategelased tegutsevad varjatult, väheste ressursside abil ja viibivad kogu aeg ohus.
Aga sisuliselt kaalukaim on inimlik mõõde. See on üks pigem ebatavaline Teise maailmasõja lugu, kus tähtsaim on tavainimeste vaatenurk.
Vaataja saab teada, mis tunne oleks ise sõja keskel viibida ja abitult jälgida, kuidas su lähedasi ja isegi suvainimesi arutult tapetakse. Ja et ka vastuhakul on halb külg – ebaõnnestumise korral tabab karistus ka väga paljusid süütuid isikuid.
Märul pole kesksel kohal, aga ruumi on sellele eraldatud päris palju, eriti viimases vaatuses. Kui brutaalsused vastu hakkavad, siis ole hoiatatud, kuigi siis tekib muidugi küsimus, et miks sa üldse Teise maailmasõja filmi vastu huvi tunned. Need on harva vägivallatud.
Aga see küsimus on retooriline. Sa tahad teost näha loomulikult Cillian Murphy tõttu, kes on ühes peaosas. Ja võin juba ette ära öelda, et ta ei vea oma näitlemiskvaliteedi poolest alt. Nagu ikka.
[HILJEM LISATUD] Oh seda püha juhmust! Ma pole "50 halli varjundit" näinud, aga selgub, et tolle popi filmi meespeaosaline Jamie Dornan on siin koos Cillian Murphyga peaosas. Veel üks põhjus kinno liduda!
Okei, liigume ruttu põhiosa juurde. "Antropoid" on märkimisväärne film juba seetõttu, et see on eeskujulikult kokku pandud. Kõik on tasemel ja sobib hästi kokku: ajastu hõng, materjal, näitlejatööd, lavastus. Kas see kõik on ka ajalooliselt usutav, jäägu asjatundjate otsustada.
Mis muudab linaloo minu silmis eriti heaks, kuigi paljude silmis paraku ebameeldivaks, on Sean Ellise panus. See laiemale ringile tundmatu härra on üks kahest stsenaristist ja režissöör ning ta on suutnud süstida oma projekti nii palju isikupära ja hinge, et selle kõrval kahvatub julgelt 95% sellest uuest kraamist, mida kinolevi meile iga nädal silmade vahele pumpab.
Siin läks jutt muidugi väga subjektiivseks, aga ma katsun siiski andeka härra Ellise täielikku õnnestumist lihtsasti mõistetavalt edasi anda.
Esiteks on "Antropoidil" see, mida paljudel filmidel pole, nimelt tekib meie silme ette natsiaja Tšehhoslovakkiast justnagu omaette maailm, mis on realiseeritud nii selgelt, et tundub väga ehtsa paigana. Mis siis, et suur osa tegevustikust toimub siseruumides, sa võid seda keskkonda lausa sisse hingata, nii usutav tundub.
Siin on kindlasti olulise panuse andnud operaator, kes suutis teostada pildiliselt midagi hämara sünge muinasjutumaa taolist, mis on võrreldav hiljutise ulmekaga "Arrival" ("Saabumine"). Erinevus peitub valitsevates värvitoonides, mis meenutavad koltunud pruunjat vana fotot.
Sean Ellise selge visioon ja oskust seda kõigi teiste abiga teostada ei piirdu siiski ainult maailma teostamisega. Tugevat stiilitunnetust on märgata igas aspektis eraldi – kuidas ta on suunanud näitlejaid vaiksel tagasihoidlikul moel suuri tundeid edasi anda, kuidas kaamera pidevalt nende nägudele keskendub, et ükski värelus nende sooritusest kaduma ei läheks. Kuidas kaamera pidevalt ka mingeid väikeseid detaile esile tõstab, et nende abil meeleolu edasi anda...
Ma võiks tuua viimase kohta näiteid, aga sellel pole suurt mõtet, kui lugeja ei saa neid ise näha. Aga kujutage ette näiteks inimliku ahastuse ekraanile toomist viisil, et nuttev naine on küll suurelt kaadris, aga ainult umbes oma ninani. Ja sina näed, kuidas pisar vaikselt mõõda lõuga alla voolab. Ma ei tea, kui palju suutsin emotsiooni nüüd elavalt edasi anda.
Mingitel hetkedel meenutab tulemus igatahes lausa postkaarti või maali. Ja ka märulistseenid on loodud viisil nagu vaataja oleks seal lähedal või isegi keskel.
Kaamera väriseb ja rabeleb toimuva kaosega kaasa, mis annab autentselt edasi sellise asja keskel viibimise tunnet, aga ei paku muidugi kergesti jälgitavat sisu.
Samas on kõik ekraanil toimuv nii ehe, läbimõeldud ja funktsionaalne, et kaos pidi tingimata taotluslik olema, millele viitab samuti unelevaks kiskuv finaal. Seal kohati sa ei ole enam kindel, kui palju sa toimuvast möllust näed ja kui palju varju jääb, ja ikka on lahe.
Kogu see värisev kaos on ka linaloo suurim miinus. Lihtsalt paljudele selline action ei meeldi, pole kunagi meeldinud – tavaliselt mulle ka mitte. Aga "tavalises" filmis poleks sellist lähenemist ka nii kindla käega suuremasse tervikusse rakendatud.
Näitlejatest pole ma peaaegu rääkinud ja sedapuhku ei räägi ka. Siin oleks midagi pikemalt midagi seletada, kui nad teeks viletsat tööd. Aga ei, kõik annavad oma vaoshoitud nüansirikka parima, mille Sean Ellis osavalt täisterviku teenistusse rakendab.
Niisiis. Lühikese aja jooksul on meie kinodesse jõudnud kolm Teise maailmasõja draamat, varem "Hacksaw Ridge'i lahing" ja "Liitlased". Kõik erinevad, kõik suht head. "Antropoid" on peavoolust kindlasti kõige kaugemal, aga on võimeline pakkuma ka suurimat elamust.
Kuna see vähetuntud meistriteos pole kinolevis seni sooja kohta leidnud ja on marulise edu saavutamiseks üldse liiga omapärane, siis ennustan, et seda ootab soojem vastuvõtt tulevikus. Nende seas, kes kodus vaatavad ja võivad teha seda omas tempos. Olen kindel, et see aeg ükskord saabub.
