AASTA TOP: Koolistress, väsimus ja ränk koormus! 10 mõjukamat lugejakirja väsinud õpilastelt Noorte Häälele, mis pakkusid kõneainet ja panid mõtlema
Õpilased püüdsid end 2016. aastal Noorte Hääles iga hinna eest kuuldavaks teha ja kirjutasid koolist, sellega seonduvast stressist ja muudest muredest. Siin on 2016. aasta TOP 10 lugejakirja Noorte Häälele õpilastelt, kes julgesid enda eest seista ja lasid oma häälel kõlada. Need lood said palju vastukaja, õpilaste kirjadega suhestuti ja loodetavasti pani mõni neist kedagi ka tõsisemalt mõtlema. Head lugemist ja loodame, et järgmine aasta on kõik kübekegi kergem!
Kirjutan teile, kuna see, mis tänapäeva koolisüsteemis toimub, on täiesti absurdne ja vastuvõetamatu nii minu kui teiste kooliõpilase jaoks. Käin 8. klassis ja õpin keskmistele hinnetele.
Soovin oma lugu alustada sellega, et pärast "pikka" suvevaheaega, 2. septembril, kui kooli mindi, ei toimunud minu koolis mitte üheski tunnis ei kordamist või reeglite ja valemite meenutamist, vaid õpetajad surusid kohe meile õppetöö peale ja järgmiseks koolipäevaks oli vaja juba koduseid töid teha. Teiseks koolinädalaks oli näha, kuidas õpilased (noored ja ka vanemad), olid omadega täiesti läbi ja liigsest õppetööst väsinud.
Alates esimesest koolipäevast on igal nädalal olnud vähemalt 1 kontrolltöö või tunnikontroll ja kui üldse juhtubki olema kõigest üks töö nädalas, on see suur vedamine! Hetkeseisuga on õppimine muutunud nii raskeks ja väsitavaks, koolipäevad on pikad, koduseid töid on palju, kogu aeg kontrolltööd ja nii edasi. Absoluutselt KÕIK on sellest nii väsinud. Tänasel päeval otsustasin teile kirjutada, sest mina koos oma klassikaaslaste ja koolikaaslastega oleme omadega täiesti läbi ja närvis liigsest koormusest. Tänaseks olen viidud viimse piirini, sest tänaseks koolipäevaks oli õppida kolmeks tunnikontrolliks ja võib-olla isegi NELJAKS! Esmaspäeviti ja esimesel tunnil ei tohi üldse töösid tehagi, kuid meil oli KOLM tööd ja üks neist esimese tunni ajal. Ma ei ole ainuke, kes on soovinud Noorte Häälele pikemat aega juba kirjutada, neid on palju, kuid mina olin arvatavasti esimene, kes on viimse piirini viidud.
Soovin, et koolijuhid, lapsevanemad ja õpetajad üle Eesti näeksid, kui väsinud õpilased on, et puhkevad koolis nutma ja lahkuvad.
Artikli leiad SIIT!
Olen kokku 3 aastat istuma jäänud, kuna ei suuda koolis käia ega olla. 6nda klassini oli kõik hästi, aga järsult läks kõik allamäge: hinded langesid, olin ükskõikne ja nii edasi.
Selleni viis aga see, et ühele päevale pannakse kõik nädala tööd. Ma olen hetkel 16, saan kuu pärast 17 ja ma olen siiani 7. klassis! Hetkel käin tööl, selle asemel, et koolis käia. See lihtsalt ei anna tulemusi, kui õpetajad ei hakka mõtlema, kuidas õpilane end kodus eKooli avades tunda võib, kui näeb, et tal on sajas aines õppida.
See mõjub lõpuks õpilaste psüühikale! Õpilased muudavad oma suhtumist õpetajatesse ja õppimisse. Praeguseks ajaks on ka 2. klassi laste koolikotid sama rasked kui 7. klassi õpilaste omad. Olen mitmeid kordi aidanud lapsel koolikotti tassida, sest ta lihtsalt ei jaksa.
Artikli leiad SIIT!
Noor õpilane esitas Delfi Noorte Häälele küsimuse, miks on eKoolis vajalik preemiumpakett ja miks peab hinnete nägemiseks eKooli eest maksma? Vastab eKooli projektijuht Ene Lindemann.
“mKooli preemiumpakett ei tähenda seda, et oma hindeid enam tasuta ei näeks. Iga arendus, mis teeb eKooli (või mKooli) kasutamise mugavamaks, maksab. eKooli eest tasuvad koolid igakuiselt teenustasu. Õpilaste ja vanemate jaoks on teenuse kasutamine tasuta, aga nende osalus on kasulike teadete ja pakkumiste vaatamine.
mKooli preemiumpakett näitab eKoolis olevat infot ilma reklaamideta ning lubab kasutada mõningaid mugavusteenuseid — saata puudumistõendied, vaadata hinnetelehte, saada teavitusi lisandunud hinnete ja puudumiste kohta. Muu funktsionaalsus on sama mis tasuta mKoolis või eKooli veebiversioonis.
Lühike vastus noorele lugejale — mitte keegi ei ole tema hinnete vaatamise eest tasu küsinud!”
mKooli preemiumpakett maksab 3.50 € kuus.
Lisateenused
Kontrolltöö teavitus 1.49 €(Üks laps 30 päeva)
Hindepatrull 1.49 €(Üks laps 30 päeva)
Popipatrull 1.49 €(Üks laps 30 päeva)
Nädalaraport 1.90 €(Üks kasutaja 30 päeva)
Artikli leiad SIIT!
Olen 8. klassi õpilane ja ootasin suvel väga, et saaks lõpuks ometi koolid, kuid kui kool hakkas, siis ei jõudnud mööduda 2 nädalatki, kui tundsin, et enam ei jaksa.
Tunnid võiksid olla sellised, mis haaraksid kaasa, õpetajad võiksid teha tunni põnevamaks! Okei, täiesti arusaadav, kui klass on selline, et lihtsalt pole võimalik õpetada, sest keegi ei kuula. Mulle meeldib väga õppida, kui õpetaja tund on kaasahaarav ja põnev.
Kui aus olla, siis mu koolikott on üsna raske. Koju jõudes on selg ja õlad valusad. mis sest, et mul on kuskil 1 kilomeeter ainult koju kõndida. Esmaspäevast kolmapäevani on mul 7 tundi, pole eriti palju. Kõju jõudes olen üsna väsinud ja kohe õppima hakata ei jaksa. Puhkan pisut ja hiljem teen eKooli lahti, kus pole mitte midagi uut - ikka liiga palju õppida! Mõnikord tulevad lausa pisarad silma, sest lihtsalt ei jõua kõike ära teha. Saan aru, et kodused tööd jäetakse selle mõttega, et kodus tunnisõpitu üle korrata, aga miks peab seda nii palju olema?!
Üldiselt ma hobidega pärast kooli tegeleda ei jõua, kuigi tahaks. Kaks korda nädalas on mul klaveritunnid ja üks kord nädals näitering, kooli kõrvalt rohkem ei jaksa.
Kahju, sest minu arust peaks jääma ka vaba aega, et lihtsalt õues käia! Peaksime saama nautida oma lapsepõlve, mitte mõtlema kogu aeg "Appi, mul on täna nii palju õppida, õue ma küll minna ei jaksa."
Õpetajad on küll inimesed, aga samamoodi on õpilased!
Artikli leiad SIIT!
Olen 9. klassi õpilane. Noh, me kõik teame, et 9. klass on põhikooli lõpuklass ja seetõttu on õppida palju, aga see, mis toimub, on hullumaja!
Päeva algab muidugi tavaliselt ja nagu igal lapsel, on ka minul raske ärgata. Kuni 7. klassini pidasin seda ainult enda isiklikuks probleemiks, aga kaheksanda klassi poole pealt sain aru, et asi ei ole vaid minus. Vaba aega absoluutselt pole, sest koju jõudes vaatan õppimist ja mõtlen, et MIDA?!
Praeguseks on koduste tööde hulk kõvasti kasvanud. Võiks ju arvata, et harjutame vaikselt juba eksamiks ja kodutöö on ka eksamiülesannete peale, aga ei. Kui matemaatikas õpetaja abi palud, siis ta vastab 'ma ei ole seda ise 3 aastat teinud, ma ei tea'. No, HALLOO?!
Iga päev näen, et on kas kaheksas või üheksas aines õppida, ja alati pannakse kõik viimasel hetkel sisse: vene keele sõnad suuliselt, kirjalikult, tekst tõlkida ja lugeda; matemaatika see, see, see ülesanne kirjalikult; inglise keelest Powerpoint esitlus; eesti keele kontrolltöö; geograafika, kaarditöö osa 1; bioloogia, jälle kontrolltöö; ajalugu, ülesanded töövihikust. Keemia ja füüsika ja kõik muu lisaks...
Õpetajad, kas te näete meie ülekoormatud e-Kooli? Ma õpin kella kaheni öösel, sest ma lihtsalt ei jõua varem valmis. Mul ei saa olla ühtegi trenni ega huviringi, sest õppida on nii mega palju! Ja siis küsivad mu vanemad, miks mul sõpru pole ja miks ma väljas ei käi. Veelkord, MUL POLE AEGA!
Hetkel on mul e-Koolis 7 hüüumärki, 1 üks ja 1 kaks, paar viit ja üks kolm. Kas see on normaalse põhikooli lõpetaja jaoks normaalne seis? Ei ole, ma tean seda ise ka!
Ma tõesti ei jaksa enam, millal keegi sellest aru hakkab saama?
Artikli leiad SIIT!
“Mis homseks õppida on?” — “Homme on 4 kontrolltööd: matemaatikas, füüsikas, keemias ja vene keeles. Pluss veel matemaatika töövihikust 2 lehekülge ja inglise keeles sõnade õppimine.“Tuleb tuttav ette? Mulle igatahes tuleb. Kõik see, mis siin ennist kirjutatud on, peaks olema seadusevastane. Võimatu? See on reaalsus!
Tegelikult ei tohiks olla mitte üheski koolis nii paljudeks kontrolltöödeks üheks päevaks õppida, aga paljudes koolides, õigemini põhiliselt kõikides koolides, see nii on! Eile võtsin ja lugesin haridusministeeriumi seaduseid ning määruseid. Ma jõudsin järeldusele, et mitte ükski õpetaja pole seda vist lugenud või lihtsalt ignoreerib seda. Ja koolid ei tee mitte midagi selle vastu, et õpetajad nõnda käituvad. Ma toon mõned näited, mis seal kirjas olid.
1. Koolikoti lubatud raskus (koos sisuga) on:1) 1.–3. klassi õpilastel kuni 3,0 kg;2) 4.–6. klassi õpilastel kuni 3,5 kg;3) 7.–9. klassi õpilastel kuni 4,5 kg. (Ma käin 8. klassis ja mu kott kaalub 6 kg!)
2. Õppetunnid jäetakse ära õpperuumis, kus õhutemperatuur on vähem kui 19 ºC ja võimla õhutemperatuur on vähem kui 18 ºC. (Talvel vene keele tunnis me lihtsalt väriseme...)
3. Õppenädalas võib läbi viia kuni kolm kontrolltööd. (Mõni nädal on meil näiteks 8 kontrolltööd olnud.)
4. Õppepäevas võib läbi viia ühe kontrolltöö. Kontrolltöö toimumise ajast teatatakse õpilastele vähemalt viis õppepäeva enne kontrolltöö toimumist. (Teisipäeval saime teada, et neljapäeval on kontrolltöö! Ja päevas on olnud küll rohkem kui 1 kontrolltöö!)
5. Kontrolltöid ei planeerita esmaspäevale ja reedele, samuti õppepäeva esimesele ning viimasele õppetunnile, välja arvatud juhul, kui õppeaine on tunniplaanis esmaspäeval ja reedel või ainult ühel neist päevadest või esimese või viimase tunnina. (Üks neist nõuetest, mida õpetajad ilmselt kõige enam, lihtsalt tuimalt ignoreerivad!)
6. Pühadejärgseks päevaks ja õppeveerandi esimeseks päevaks koduseid õpiülesandeid ei anta. (Tore-tore, ükskord oli meil veerandi esimesel päeval kontrolltöö!)
7. Õpilase suurim lubatud nädalakoormus põhikooliklassides on: 1. klassis 20 tundi; 2. klassis 23 tundi; 3. — 4. klassis 25 tundi; 5. klassis 28 tundi; 6. — 7. klassis 30 tundi; 8. — 9. klassis 32 tundi. (Meil on nädalas 33 tundi (käin 8. klassis)
Neid seadusi on veel, aga ma pakun et te ei jaksa neid nii palju lugeda. Minu meelest võiks keegi korraldada õpetajatele kohustuslikud loengud seaduste kohta — mitte ei võiks, vaid peaks! Õpilastel on aga soodumus lugeda tihtipeale asju endale soodsas võtmes. Sama määrus, millest kõneleb lugejakiri, ütleb ära, et kontrolltöö on ainult õppeveerandi või kursuse õpitulemuste omandamist kontrolliv kirjalik töö. See tähehendab, et selliseid töid on aasta peale minimaalselt. Kursus on 35 õppetundi (ehk gümnaasiumiaste) ning õppeveerandis tihtipeale enamgi veel (ehk siis põhikoolis). Koolid ei hooli seadustest!
Artikli leiad SIIT!
Oeh, ma ei teagi kust ja millisest probleemist alustada. Äkki näiteks kool? Või õpetajate terror? Või üleüldse koolivägivald?
Noh, alustame siis üldiselt koolist. Olen 7. klassi õpilane, ma olen maakoolist, kus meid on 3 tükki klassis ja meil on liitklass 8. klassiga. Kahe klassi peale on meid kokku 9. 8. klassis on kuus õpilast, kellest neli vajavad kogu aeg õpetaja tähelepanu, kuna keegi neist ei saa oma asjadega hakkama.
Eelmised kuus aastat olin ma selline, kellel olid kõik kodused tööd tehtud ja kes oli õpetajate lemmik. Juba eelmise aasta alguses ma mõistsin, et on raskemaks läinud. Kooli kõrval käisin ma linnas trennis. Kuna mu hinded olid korras, siis mulle võimaldati seda. Trennidele järgnev päev oli koolis lihtne, ainult 2 ainetundi. Mõtlesin kogu aeg, et nii probleeme ei teki. Teisel poolaastal ma aga mõistsin, et kõik ei ole enam nii lihtne, kooli koormus suurenes mitu korda. Kui varem oli õppida 3-4 aines, siis hiljem oli õppida minimaalselt 5-7 aines. Ma loobusin trennist ja pinge hakkas tekkima. Tekkisid peavalud ja tugevad migreenihood ning kehakaal tõusis järsust muutusest. Õpetajad hakkasid nõudma rohkem ja rohkem. Ma jõudsin koolist koju kella neljast, vahel veidi hiljem, kui jäin pärast tunde kooli õppima või järelvastama. Pidin lasteaiast ära tooma ka väikse õe, seega jõudsin mõnikord koju kella viiest. Seejärel pidin hakkama õppima: töövihikust 2-3 lehekülge, õpikust 14-17 lehekülge. Seda ainult ühest ainest. Ajaloost. Kuna ma olin lahtise peaga, siis matemaatika ja sellised ained rasked polnud, aga väsitav oli iga päev õpikust üle 5 ülesande lahendada ja töövihikust veel lisaks neli lehekülge sama teema kohta. Lisaks siis teised õppeained. Vahel õppisin südaööni. Kui olümpiaadiks õppisin, siis koguni kella kaheni öösel. Hommikuti ärkan 6:30, käin pesus, söön, kordan uuesti ajad üle ja jooksen kooli. Koolile on probleemiks õpilaste eraelu. Nagu minu vene keele õpetaja mulle ütles: "Ma nägin sind laupäeval Pärnus. Miks sa linnas olid, kellega sa olid ja kus käisid? Miks sa ei teinud koduseid ülesandeid? Miks sa ei olnud kodus ja ei õppinud esmaspäevaseks vene keele kontrolltööks?". Tegelikult käisin ma linnas endale uut matemaatika ja eesti keele kaustikut ostmas ja enda vanavanematel abis.
Oma migreenihoogude tõttu olen ma viimasel ajal üsna tihti haiglas, kuna mul pole võimalust pingeid maandada, sest trennis ma enam käia ei saa. Lihtsalt mainin, et ma pole selline pidutseja ja nutitelefonis istuja. Jah, mul on nutitelefon, aga ma kasutan seda minimaalselt ja enamjaolt on see üldse välja lülitatud. Pigem olen sõpradega väljas või tegelen perega.
Õpetajate terrori üle kurdan nii mina, kui ka mitmed minu sõbrad mujalt Eestist. Omal on kogemusi sellega, et määrisin end söögivahetunnis teiste abistamisega ära. Järgmiseks tunniks polnud aga piisavalt aega, et end puhtaks teha, sest õpetaja andis vahetult enne tunni algust teada, et tuleb kontrolltöö. Pidin kordama. Õpetaja viskas mu klassist välja, sest mul oli pisike plekk sööklast peale jäänud. Lisaks sellele on neil jultumust panna õpilastele hüüdnimesid. Enda kohta olen kuulnud hoor, harimatu tatikas, kaltsakas, vaene kirikurott, kirp, saamatu. Olen sellepärast ka koolivägivalda tundnud. Isegi õpetajate ja endiste pedagoogide poolt. Tutistamine on isegi väike vägivald. Tõsisemat löömist on ka ette tulnud. Võtan igapäevaselt antidepressante, Xanaxit ja rohtu pean võtma pool tundi enne söömist. On õpetajaid, kes ei luba mul tabletti õigeaegselt võtta. Siis saangi süüa alles kell 9 õhtul. Ja siis õpetajad vinguvad, miks õpilased vastu hakkavad! Mul on väga kahju, et mina enam õppida ei suuda. Kui mul on peavalud, siis mul on keskendumisega probleeme, aga ma siiski üritan tunnis võimalikult palju ära teha. Mul on lihtsalt kahju vaadata kuidas palju õpilasi selle õpetajate terrori all kannatab. See, mis Eesti koolides toimub, pole normaalne.
Artikli leiad SIIT!
Olen maakooli 7. klassi õpilane ja mu hinded on suhteliselt okeid. Õpetajatega proovin võimalikult hästi läbi saada, suuri probleeme pole olnud. Viimasel ajal on kogu see kool lihtsalt muutunud kohaks, mida ma näen õudusunenägudes.
Esimesed 2 nädalat sujusid suhteliselt rahulikult, just õppimise poolest. Kodus jäeti kõigile jõukohaseid ülesandeid ja ei pingutatud kodutöödega üle. Viimased nädalad on täiesti hullumeelsed olnud: jõuan koju keskmiselt 15:20, käin kiiresti noortekeskusest läbi, jõuan koju, avan e-Kooli ja avastan, et õppida on jäänud kuuest ainest. Oleks siis vaid need ülesanded kiiresti ja lihtsasti tehtavad, näiteks lehekülg töövihikust või midagi sellist. Selle asemel avastan enda eest järgmise: kontrolltöö, kirjand, vene keele sõnad pähe ja jutustada pool lehekülge teksti, tunnikontroll, 2 lehekülge bioloogiast. KUIDAS PALUN? Selle asemel, et jaotada suuremad tööd ära nädala peale, lükatakse kõik ühele päevale...
Järgmisel päeval jääb õppida vaid natuke matemaatikast. Kus on loogika? Ja siis käib õpetaja ringi, hoiab kahe käega peast kinni ja küsib, et miks meil ainult kahed ja kolmed on. Minul ja peaaegu kõigil minu klassikaaslastel on hinded väga langenud. Häid hindeid saavad vaid need, kes on edasijõudnutele mõeldud õppekavadega. Ja kõik, mida meile suudetakse vastata on "tere tulemast 7. klassi!"
Ei noh, tänud!
Artikli leiad SIIT!
Igal aastal pärast riigieksameid tahaks ma häbi pärast maa alla vajuda. Minu kool on alati edetabeli lõpus ja see tähendab automaatselt seda, et ma olen loll, eks?
Kuna valdav osa minu kooli õpilastest ei soorita eksameid headele tulemustele, on minu kool paraku tabeli lõppu surutud. Kui keegi küsib, millisest koolist olen, siis on piinlik öelda, sest kui ütlen, eeldatakse kohe, et olen kolkakooli õpilane ja seetõttu ei tea ma maailmaasjadest ega koolisõpitust midagi. Kellelgi isegi ei vilksata, et olen noor ja intelligentne neiu, õpin viitele ja mind huvitab maailmas toimuv väga!
Võite arvata, et see pole suur asi ja arvan praegu valjusti põhjuseta, kuid noored jälgivad neid edetabeleid. Kuna võtan aktiivselt osa erinevatest noortekohtumistest ja -üritustest, olen sellise negatiivse suhtumise osaks saanud päris mitmeid kordi ja see tegelikult teeb haiget.
Kui teised presenteerivad Facebookis julgelt, mis koolis nad käivad, siis mina ei tee seda. Häbi on. Kuigi mulle meeldib mu kool ja õpetajad, mõtlen vahetpidamata, kuidas vanematele serveerida, et tahaksin hakata käima linnakoolis. Ega vahet pole, kui mina oma lõpueksamid maksimumpunktidele sooritan, ikka tõmbab eksamite keskmine kooli taset alla ja see tabel karjub mulle ikkagi näkku, et olen loll!
Miks on üldse tarvis koole pingeritta seada? Miks teha haridusest koolidevaheline võistlus?
Artikli leiad SIIT!
Lugesin 7. klassi õpilase lugu sellest, kuidas Eestis juba põhikoolgi tervisele ja üleüldisele heaolule külge hakkab. Nõustun 100%!
Käin ise 10.klassis ühes tõelises n-ö “eliitgümnaasiumis”, mis igal aastal riigieksami tulemustetabelis esiviisikus platseerub. Tulin siia kooli suurte lootustega, et julgustatakse vaba mõtlemist, omamoodi lähenemist ja austatakse inimeste erinevaid õppimisharjumuslikke šnitte. Olen praeguseks aru saanud, et eksisin rängasti. Kõiki õpilasi proovitakse ühenäoliseks pressida ja sama keelt kõnelema panna, kodutöid antakse ebamõistlikult palju ja kui kasvõi ainuma neist tegemata jätad, võid lootused kõnealuses aines paremat hinnet kui “3” saada kategooriliselt korstnasse kirjutada. Selline lähenemine lööb motivatsiooni täielikult alla. Olin põhikoolis puhtalt viieline, käisin nelja olümpiaadi üleriiklikul voorul (kahel neist võitsin!), kuid nüüd on mul vaid üks aine tunnistusel parem kui “3” ja see on kehaline. Unistused välismaale ülikooli minemisest on põhjalikult põrmustunud.
Mina, objektiivselt üliandekas isik, olen omadega täiesti läbi — kujutage siis ette, mis minu klassikaaslastega toimub! Toimub see, et valdav osa neist otsib abi alkoholis ja kanepis. Priimused on vaid paari kuuga muutunud täielikeks stoneriteks (kanepisuitsetaja - toim.) ja kontrollimatuteks joodikuteks. Üks klassikaaslane on juba koolist lahkunud ja vähemalt kolm veel teevad seda teise veerandi lõpul.
Selline ebaedu ei ole iseloomulik vaid meie klassile ja lennule — ei, rääkides vanemate õpilaste või vilistlastega, ilmneb, et selline hullumeelne dresseerimine käib siin koolis juba aastakümneid, kuid keegi ei räägi sellest, sest kardetakse häbistatud ja naeruvääristatud saada. Mulle igatahes aitab, sestap avaldan siinkohal arvamust pärisnime all.
See, mis toimub Eesti “tippkoolides”, on üheselt ebanormaalne ja tuleb lõpetada, laske inimene olla, palun!
Artikli leiad SIIT!
