REISIPÄEVIK vol. 2: ERSO pillimeeste Hiina-seiklused ehk improviseeritud korterid, mundrites härrad ja kuum maitsestatud vesi
12. detsembril algas ERSO kontserditurnee Hiinas, mida sõitis kaasa kajastama ka Eesti Päevalehe kultuurireporter Keiu Virro, kes jagab oma muljeid nii leheveergudel kui lustakate ning tuurielu väljaspool kontserdisaale jäädvustavate reisikirjadena ka siinsamas Publikus.
Õhtusöögile läheb osa ERSOkaid buffeesse, mille põhiatraktsiooniks on hot pot ehk kuum maitsestatud vesi, mille sees ise lauas meelepärast kraami keeta. Elamuseks kujuneb see õhtusöök aga mitte niivõrd maitsete, kuivõrd kõige muu pärast. Vähemasti neile, kes meie seast suudavad hot pot'i kontseptsioonile pihta saada nii “professionaalselt”, et hiinlased näitavad otseses mõttes meie poole näpuga ja on hüsteerilise naeru kätte kõngemas. Värvikamad kirjeldused jäävad siinkohal osaliste mällu ja minu telefoni, kus on pilt härra tšellistist kana jalga närimas.
Et ERSO koosneb inimestest, kes väljaspool pillimängu suudavad üllatada absoluutselt kõikvõimalike hobidega alates tuhandete kilomeetrite pikkustest jalg- ja mootorrattamatkadest, lõpetades putukavaatluse, kasside turvakodu rajamise ja millega vaid, siis pole kuigi keeruline leida inimesi, kes oleksid valmis Daliani erinevate nurkade alt uurima. Nii tundub öösse jõudnud õhtusöögi ainuvõimalikuks järjeks astuda sisse ühte juhuslikku veidra olemisega tornmajja.
Võrreldes hotelliga, kus seni peamiselt aega veetnud oleme, on kontrast eriti ilmne. Kulla ja karra asemel lift, mille küljest kukub tükke ja kus numbriekraangi on viltu. Kõikvõimalik prügi on visatud erinevate korruste koridoridesse, mis seetõttu üsna meeldejäävat aroomi eritavad. Korrusenuppe jagub 35, korruseid on aga rohkem. Läbi prahilasu ülespoole tõustes tundub, et viimaste treppide näol ongi ehk tegemist elanike põhilise prügilaoga, ent tuleb välja, et ka kõrgematele korrustele on tekitatud mõned võrdlemisi veidrad eluasemed. Muidu ilmselt koridoriks mõeldud alast on ühel korrusel saanud miskit sorti improviseeritud korter, kuhu on ka uks paigaldatud, ehkki mitte kuigi klassikalises mõttes. Läbi uksesilma, millest ebaviisakalt sisse piilusime, sest koridori kostab hirmsat solinat, paistab vaid hiiglaslik akvaarium. Aga kes teab, mis seal tegelikult toimus, mõned asjad ongi ilusad, kui jäävad teadmatuks. Nagu näiteks see, mis on üks või teine elukas, keda järgmiseks sööma satutakse…
Teine hommik Dalianis toob kaasa aga avastusretke, seltsiliseks tromboonimängija Peeter. Meie eesmärk on leida Dalianist üles maailma suurim linnaväljak, nimeks Xinghai. Suurimaks väidab selle Wikipedia, seega peab see ju tõsi olema, arvame me. Mul on teatavaid kahtlusi, et siia linna ei pruugi tingimata enam selles elus jõuda ning et järgmiste kohta mul info puudub, siis ühesõnaga, tuleb ära vaadata nüüd ja praegu.
Metroodes valgustatakse kõik kotid lindi peal läbi nagu lennujaamaski. Ekraan metroorongis õpetab, kuidas teha vahet pärisrahal ja valerahal. Ühel ERSOkal on valesajaline ka näitena kaasas. Siiani veel kuuldavasti keegi petta pole saanud. Mundrites prouad ja härrad on kõikjal — ei teagi, kas tunda seetõttu rohkem turvatunnet või ärevust.
Jõuame Xinghai väljakule, mis on ilmselt suuremaks vaatamisväärsuseks suvel, kui keskne allee on täis töötavaid purskkaevusid. Eemalt paistavad mäed ja veidrad hooned nende kõrval. Mereäärne osa pakub enam õhku kui viimastel päevadel näinud oleme. Ja ma ei mõtle õhupuhtust — sellega on Dalianis üsna hästi, pigem just avarust. Meri on võimas, alati on. Promenaad, kui seda nii võiks nimetada, on täiedetud kujudega, mis kutsuvad turiste enesega pilti tegema. Ühelt infotahvlilt loen, et linn on asutatud nii umbes täpselt 127 aastat tagasi, nii et iseenesest oleme õite noores linnakeses.
Kui rännakult tagasi jõuame, põikame hotelli ees kokku teiste ERSOkatega, kes on teel ühte budistlikku templisse, mille kõrval olla paljukiidetud taimetoidurestoran. Söök paneb hinges alati mingisuguse õndsa kellukese käima, nii et minek. Tõsi, restoranini jõudmise ajaks on inimesed ükshaaval kuhugi kaduma läinud umbes nagu musketärid, nii et sööma jõuab meid neli. Pisikeses ja mitte kuigi ahvatleva välimusega restoranis on aga vägagi maitsvad road. Koguse eest, millest end sisuliselt lõhki süüa, tuleb arve kokku alla 50 jüääni. Ehk siis näkku midagi paari euro kanti?
Kultuuri- ja söömistuur on selleks päevaks aga läbi, peagi on aeg kontserdiks. Kes harjutab pilli, kes kallab vanni vannivahtu täis ja sukeldub sellesse (vihje — viimast teen mina).
Kuidas kohalike löökpillide plekiplärinal ja kontrabasside kokku panemise saaga järel (spoilerihoiatus!) ERSO kontsert Kristjan Järvi juhtimisel ometi kaks õhtut saalitäie rahvast püsti seisma ja vaimustusest huilgama paneb, sellest juba Päevalehes.
Juba õige pea jõuavad Publiku veergudele Keiu järgmised seiklused — püsige lainel!
