ARVUSTUS: Valdavalt mõttetu õudusfilm "Kurjuse küüsis"
Kuigi Blumhouse’i produktsioonil enamasti võrdlemisi stabiilne kvaliteet on, tuleb aeg-ajalt ette ka viperusi – see pole nõnda suure kvantiteedi juures sugugi ootamatu – ning "Kurjuse küüsis" ("Incarnate") on kahtlemata üks neist.
Õigupoolest ei paista antud teose juures midagi päris õigesti töötavat. "Kurjuse küüsis" peaks olema õudusfilm, kuid see pole õudne. Üldiselt ma selle üle nurisema ei kipuks, kuna tihtipeale on säärastel filmidel hirmutunde kõrval vaatajale pakkuda muudki, aga antud juhul asjalood igatahes sedasi pole.
Kuigi olen kinoleviõuduse osas valdavalt negatiivselt meelestatud, tuleb üht siiski tunnistada: vaataja pulssi suudavad need tõsta pea alati. "Kurjuse küüsis" ei saa kahjuks hakkama sellegagi. Hindan, et odavate ehmatuskohtade asemel on panustatud fantaasiale ja innovatiivsele ideele, kuid sedapuhku jääb sellest väheks.
Mainitud ideed, mille uuenduslikkust ma sugugi kahtluse alla seada ei proovi, on end tõenäoliselt stsenaristile ilmutanud "Alguse" ("Inception") vaatamise ajal. Asja lühidalt kokku võtta on natuke keeruline, kuna infot antakse vaatajale järk-järgult väikeste kildudena, millest alles umbes poole filmi peal tervikpildi kokku saab panna.
Proovida võib siiski: loo keskmes on traagilise minevikuga dr. Ember, kellel on imetabane võime kurjast vaimust vaevatud inimeste alateadvusse tungida ja nad seeläbi deemonite küüsist päästa. Sedapuhku vajab mehe abi 11-aastane poisike, kel elupäevi jäänud parimal juhul vaid kolm.
Nimetatud doktori rollis on igati püüdlik Aaron Eckhart, kes teeb pealtnäha laitmatust reputatsioonist hoolimata natuke liiga tihedalt täiesti ebaõnnestunud karjäärivalikuid. Just nagu tunamulluse haledalt läbi kukkunud fantaasiaseikluse "Mina, Frankenstein" ("I Frankenstein") puhul, mille peaosas Eckhart julma vaeva nägi, annab mees endast parima ka sellel korral.
Säärane pühendumus on täiesti imetlusväärne – Eckhart suudab oma panusega antud teose tegelikult võrdlemisi seeditavaks muuta –, aga siinkohal tasuks meelde tuletada, et täpselt samasugust ennastunustavat töömeetodit järgib ka Nicolas Cage, kellest tänaseks tõeline naljanumber saanud on. Niisiis tasub õppida siit üht: tööle võib anduda küll, aga kui ennast ülemäära sageli täielikule jamale pühendada, võib juhtuda, et paremaid võimalusi enam ei tekigi. Loodetavasti Eckhartiga siiski nii ei lähe.
Üldiselt pole "Kurjuse küüsis" siiski midagi eriliselt halba. Valdavalt on see lihtsalt mõttetu: lõpuni arendamata ideed, lohakas režii, blumhouse’ilikult igav värvigamma. Võib-olla oleks isegi parem, kui filmis leidunuks midagi piisavalt rumalat, et seda kirglikult vihata – et vaatajas mingeidki tundeid äratada.
Praegu jääb "Kurjuse küüsis" mulle aga meelde kui film, mille ajal umbes 20-aastased vene noormehed mu kõrval valjult juttu ajasid, aeg-ajalt laginal naersid, seejärel kinosaali põrandale hunniku ülemaitsestatud popkorni maha ajasid ning umbes poole seansi pealt minema jalutasid. Kahjuks tuleb tunnistada, et sedapuhku ei jäänud nad millestki ilma.
"Kurjuse küüsis" on praegu Forum Cinemas kinodes.
