ARVUSTUS: Mart Sander uuest suurfilmist "Assassin’s Creed": see on valesti ajastatud põnevussegadik
Mina algmaterjaliga (videomänguga) tuttav ei ole, seega pidi film mulle ennast algusest peale iseseisva teosena tõestama. See üritas seda, kuid kokkuvõttes vajus seda sügavamale rappa, mida rohkem rabeles.
Segadus, millest üle ei saadagi, on – kellele peaks vaataja kaasa elama? Ühel pool on templirüütlid, kes vabastavad Hispaaniat moslemite okupatsioonist ja üritavad leida müütilist „Eedeni õuna“, millesse on lukustatud inimese geneetiline valem (või mingi sarnane kamarajura) ja mille haldamine võimaldaks inimkonnast välja juurida agressiivsuse ning tagada igavese rahu maal. Kangelased? Oh ei, nemad on hoopiski „pahad“. Sest me peame kaasa elama palgamõrtsukatele, kes on moslemist vallutaja ihukaitsjad. Just nemad on loo kangelased.
Ütlematagi selge, et see film on väga halvasti ajastatud. Töö filmiprojekti kallal algas aastal 2011, mil poliitiline situatsioon maailmas oli väga erinev praegusest. Aastal 2017 aga nõuab suurt pingutust elada kaasa moslemi terroristidele, mis sellest, et nende liidrit kehastab suurepärane Michael Fassbender, kes on ise ka üks filmi produtsentidest.
125 miljonit dollarit maksma läinud ajalooline märul rihib Dan Brown’i publikut, kes ihalevad müstilisi vennaskondi, sünget saladust kiriku ridades ja pseudoajaloolisi paljastusi. Noorema/vähemmõtlevama publiku rõõmuks on sisse toodud sähvivaid võitlusstseene ja efektseid parkuur-tagaajamisi mööda keskaegse Madriidi seinu ja katuseid, mille eest muuseas kannavad hoolt meie slacklinerid Jaan Roose ja Tauri Vahesaar.
Vahepeal tehakse tänapäeva hiidlaboris pseudoteadust, millest arusaamine polegi ette nähtud. On ka seksikas naisteadlane (Marion Cotillard), kes ühel hetkel justnagu pöördub oma projekti ja võimuka isa vastu, et toetada Fassbenderi mängitud tegelast tema missioonil. See pöördumine on kogu loo dramaturgiliselt kõige absurdsem ja arusaamatum lüli; kohustuslik konflikt konflikti pärast, ei põnev ega erutav.
Sealt edasi hakkab film rapsima ja kangestub trafaretsete visuaalklišeede surmakrampidesse, kus asi muutub juba närviajavalt segaseks ning seejärel katkeb kõik, andes mõista, et oodata on järge. Segadik päädib ühes filmiajaloo naeruväärseimas lõpukaadris: meie kolm kangelast on roninud Londoni ühe kõige coolima art déco hoone, Shell Mex House’i katusele, et heita sügavamõtteline pilk üle öise linna… ning siis sealt katuselt uuesti alla hüpata, vastu uutele seiklustele. Olen ka ise üritanud sinna majja sisse pääseda, kuid ei saanud – valvuritädi ei lasknud sisse. Ma ei suutnud kinos naeru tagasi hoida, kui kujutasin kangelaste verist võitlust valvuritädiga, et aga maja katusele saaks. Et sealt siis alla hüpata.
Muideks: neile, kes igaks juhuks ootavad ära filmi lõpu, et näha, kas kirsina tordil on ka mõni üllatus, annan head nõu: pärast 11 minutit tiitreid ei tule mitte kui midagi.
