ARVUSTUS: "1+1 on pere": Homme algab inimene ehk kuidas üks mees naistest teada sai
On palju põhjusi, miks Hugo Gélini kirjutatud-lavastatud "1+1 on pere" filmi peaks vaatama. Ehk isegi tuleks välja tuua üks feministlikumaid põhjustest: mehed päriselt oskavad/tahavad/võivad laste eest hoolitseda ja kõige selle juures mehelikud olla. Vähemasti Omar Sy kehastatud kangelasel tuleb see välja. Viimase üle ei peaks eriti imestama ka - eraelus moslemiusulisel Omar Syl on oma abikaasa Hélène'ga praeguseks juba neli last. Ja ma ei teagi, kas see on see tobe trikk, et mees on lapsega jälle omapead, mida kasutatakse tihti Ameerika komöödiasarjades või on see midagi, mis Omar Syl hästi välja tuleb.
Ja muidugi kõlab kutsuvalt ka filmi pealkiri "1+1 on pere". See on hoopis midagi muud kui sama filmi prantsusekeelne pealkiri "Demain tout commence" ehk "Kõik algab homme" või inglisekeelne "Two Is a Family" ehk "Kaks on perekond". Kõlab nagu järg Omar Sy maailmakuulsaks teinud filmile "1+1" 2011. aastal, aga ei ole. Ainus ühisnimetaja tolle miljoneid teeninud kassahiti, "1+1" (2011) ja "1+1 on pere" (2016) vahel ongi Omar Sy mängitud peategelane.
Mõlemal puhul on tegu pealtnäha hoolimatu ja enesekeskse mehega, kes loob lummava reaalsuse rattastoolis olevale halvatule või mahajäetud lapsele. Ma ei teagi, kuidas seda oskust iseloomustada, kas see on nüüd Omar Sy hell ja soe olemine ekraanil või roosamanna, mida teeb ka tüüpiline Hollywoodi perefilm. Aga midagi on, mis teeb Omar Sy mängitud tegelastest erilisemad, olulisemad, tähtsamad. Temasse on kirjutatud veel midagi, mis ei ole labaselt naljakas või vastuokslik, nagu see tavaliselt hollywoodilikes pere-naljafilmides on.
Tabamatu ja originaalne Omar Sy olemus võib tulla tema päritolust: Senegali-Mauritaania fulbekeelsest (fulbed on Aafrika hõim, kes elab lisaks Senegalile ja Mauritaaniale, ka Nigeerias, Nigeris) perekonnast. Võib-olla need ongi need Aafrika juured, mis prantslaslikus meelelahutuses välja keerduvad. Omar Sy vanemad kolisid Prantsusmaale ikkagi 1970ndatel. Mõnes rollis tuleb Aafrika vahetus ja inimlikkus paremini välja. Näiteks Omar Sy mängitud Drissi tegelase puhul "1+1"(2011) on see ekraanile saadud. Oli muidugi ka tugev lugu, mis vibreeris kahe erineva dünaamika vahel, mis aeglaselt aga kindlalt teineteist läbi filmi mõjutasid. Rikas endaga hästi hakkamasaav kaelast saadik halvatud miljonär ja slummist pärit päevavaras, kes õpivad teineteist aitama.
"1+1 on pere" mängib aga hoopis teistel pillidel, lüpstes ikkagi sama püha lehma - Omar Sy oskust näidelda kinolinal hella ja hoolitsevat mängulise ja fantaasiarikkaga karakterit. Miskipärast on see võimalik, kui ainuüksi seda musta, suurt ja tugevat meest filmilinal peaosas näha. Filmis "1+1 on pere" peab Samuel kantseldama ühe juhuseksituttavaga kogemata saadud väikest tütart Gloriat (Gloria Colston). Samuel on palju nõrgem tegelane kui Driss. Temas toimub palju järsemaid muutusi peaaegu nähtamatult. Kui mugav on saada keset Londonit tuttavaks kaskadööride geist mänedžeriga just siis kui tööd ja elukohta on kõige rohkem vaja. Ja selliseid ilmselgeid deus ex machina-id on tegelikult filmis natuke liiga palju, et kõike lõpuni uskuma jääda.
Sellest hoolimata on film väga emotsionaalne, aga kohati liigpaljudel liialdustel žongleeriv. Algab see peoloomast Samuelist, kes järjekordsel pidujärgsel hommikul ärkab kahe neiuga ja kondoomidega oma tööandja (vanem naisterahvas) jahil. Lõpeb see - tegelikult samal saarel, aga kahe peoneiu asemel on kolm tähtsat naist ja üks tähtis geimees. Võib-olla kokkuvõttes võiks öelda, et tegu on mehega, kes on läbi käinud naiste emantsipatsiooni. Selle käigus on ta kokku puutunud geide, probleemidega üksvanema elus (ehkki need on sujuvalt, vististi lihtsalt elukogemuse vähesuse tõttu Hugo Gélinil ja ka teistel teda toetavatel stsenaristidel kahe silma vahele jäänud), immigrandina keeleoskamatusega ja lapse hoolimatu bioloogilise ema Kristiniga (mängib imeline Clémence Poésy). Tuleb välja, et ka lapsi mahajätvaid naisi eksisteerib, kes sellest hoolimata on toredad ja ilusad inimesed.
Kui eelmise aasta PÖFFi lõpugalal said filmi "Idapoolne bisniss" ("Afacera Est" 2016) peategelasi kehastanud Constantin Puscasu ja Ion Sapdaru oma osatäitmiste eest mõlemad kahe peale meespeategelase hundikese, siis võis isegi laval näha korralikku janti. Nimelt jooksis Sapdaru nõudma endale eraldi hundikest, siis pidi Puscasu oma kolleegi rumeeniakeelset tänukõnet inglise keelde tõlkima ja korraga, keset põhjalikku tõlkimist avastas ta, et ta ei viitsi. Filmis oli täistuuridel näha kahe mehe vahelist dünaamikat - nalja ja veidrusi. Umbes samamoodi võib iseloomustada Sy rollisooritusi, kus ta alati jõuab hella puutepunktini olgu siis kaasnäitlejanna Gloria Colstoniga (kes mängib mahajäetud Gloriat, kellele Samuel isaks on) või Antoine Bertnardiga (Samueli geist mänedžeri Berniet mängiv tegelane). Omar Sy särab, lüües teised enda ümber särama.
Mõnikord kui ma selliseid filme vaatan, siis tekib küsimus, et kas see on järjekordne gei- või immigrandi- või sooneutraalsuse propaganda. Et kas päriselt on nii toredaid või julmasid või ilusaid inimesi olemas - kusjuures ma ei tea. See film on ikkagi millestki, mis võiks olla ja mida endas kannab võimalikkusena nii Omar Sy mängitud Samuel kui ka tema väike tütar Gloria. See on lugu inimestest, kes võiks olla. Meestest, kes julgeks/tahaks olla isad. Naistest, kes julgeks/tahaks anda oma lapsed mõnikord ka meeste kasvatada. Lastest, keda armastatakse üle kõige siin maailmas. Emadest, keda igatsetakse üle kõige siin maailmas. Ehk siis lõpptulemusena ikkagi - "Inimene algab homme", täpselt nagu see originaalpealkiri, "Kõik algab homme". Ausalt ka.
"1+1 on pere" on praegu Forum CInemas kinodes.
