ARVUSTUS: "Viimse verepiisani" – kui elu pakub sidruneid, pigista need oma poksikinnastesse tühjaks!

Mõni mees on nagu surematu: löö või maha, aga tema ei sure! Vot sellise Vladislav Koržetsi naljaga maksab sisse juhatada haaravat draamat poksilegend Vinny Pazi elust.

Kes lihtsalt olemasolevaga rahuldub, see ei jõua kunagi suurte tegudeni. See on spordifilmile sobiv moto, eriti "Viimse verepiisani" ("Bleed for This") puhul, kus peategelane vedelast ja tahkest läbi läheb, et eesmärgini jõuda.

Ja jõudis ka. See on tõsielul põhinev lugu noorest meisterpoksijast, kes autoõnnetuses kaela murdis, aga vastu ootusi paranes ja end uuesti vormi ajas, et uuesti maailmameistriks tulla. Ja ta hoidis tiitlit veel enam kui kümne aasta jooksul. Tüübi nimi on Vinny Paz ja ta on praegu muide 54-aastane.

Ameerika spordifilm läbi raskuste tähtede poole pürgimisest ei kõla just ülearu kutsuvalt, aga "Viimse verepiisani" osutub õigupoolest väga korralikuks indie-kallakuga teoseks, millel on nii südant kui ka mune.

Linalugu jõudis maailma ette möödunud septembris, tiirutas festivalidel ja jõudis siis kinodesse. Paraku ei osutunud kommertsedu raskustele eal mitte alistuva peategelase vääriliseks, see tuli ja kadus ega pole isegi auhindamistel äramärgituks saanud.

Miks tootjad-levitajad projekti piisavalt ei uskunud, et kasvõi Oscarite ja Kuldgloobuste püüdmisel sellele tuult tiibadesse lisada, jääb mulle segaseks. Kõik vajalik on ju olemas: raskuste ületamine, spordifilm – kellele siis need ei meeldiks? – ja hea asi ka üldises mõttes.

(Ilmselt kulub Trumpi-ajastu pohmeluses Ameerikale hetkel auhindamistel ära midagi positiivset ja prentensioonitut, nagu "La La Land: California unistused", millel õnnestus skoorida kõik seitse gloobust, millele nomineeritud sai.

Aga mis "Viimse erepiisa" siis nii heaks muudab? Kas sarnaseid filme pole juba piisavalt?

Aitäh küsimast. Lühidalt meeldib mulle selle loo juures kõik! Indie'lik lähenemine, autentne õhustik – tunne, et viibid tõesti 1990ndate USA töölisklassi keskel, poksistseenid, stsenaarium....

Miski pole täiuslik, nii et antud juhul annaks soovi korral norida ilmselt näiteks selle kallal, et kuigi kaks tundi pole just lühike aeg, ei looda Vinny Pazi kui meistersportlase arengust piisavalt head ülevaadet. Või kasvõi sellest, kuidas ta ikkagi imetabaselt paranes ja taas tippvormi jõudis. Kõike seletatakse muidugi möödaminnes, aga mitte täiesti rahuldavalt.

Aga ehk on asi hoopis minus, kes ma nautisin Vinny maailma, peresuhteid ja elukeskkonnas viibimist nii palju, et lahkusin seansilt tundega, et tahan kõike veel.

"Viimse verepiisani" on üks neist pigem harukordsetest spordifilmidest, mis ei keskendu pelgalt spordile ja treeningutele, vaid võimaldab lool ja tegelastel omas tempos hingata. Piisavalt areneda, et vaatajal saaks isiklik side tekkida. Et me tunneme, et oleme nendega koos, mitte lihtsalt ei vaata järjest mingeid sündmusi.

Selline parema väljendi puudumisel intiimne side filmiga tekib eelkõige siis, kui tegijatel on asjaga samuti tugev isiklik side.

Siin tuleb ilmselt aukohale upitada Ben Younger, režissöör ja ainuke stsenarist, kellele see on ilmselgelt isiklik projekt. Ja ta võtab kõigest ja kõigist heas mõttes suht viimase välja.

Näitlejaseltskonna suured nimed on Miles Teller ehk Vinny Paz, Ciarán Hinds tema isana (see näitleja läheb mul alati näo poolest Alfred Molinaga segi!) ja Aaron Eckhart tema poksitreenerina.

Kõik teised on samuti toredad, aga need kolm on väärt filmi vedama ja iga penni, mida nende peale kulutati! Seda polnud ilmselt palju, sest eelarve oli tühised 6 miljonit dollarit ja võtteperiood ainult 24 päeva pikkune, aga ikkagi.

Filmi eesmärk on autentselt teatud ajastut ja inimgruppi edasi anda, nii et mingeid edevaid auhinnale kandideerimise sooritusi näitlejad ei paku. Küll aga on nad kõik nii isuäratavalt ehedad "töölisklassi kangelased", et sellistele rollidele pool oma karjääri üles ehitanud Mark Wahlberg läheks ilmselt kadedusest roheliseks.

Mul on eriti hea meel Aaron Eckharti üle, kes jällegi vahelduseks ühe vaatamisväärse rolli ja filmi tegi. Enamiku käesolevast kümnendist on härra kulutanud igavale kommertskräpile, mis on väga kaugel sellistest töödest, tänu millele ta üldse esile kerkis.

Ta meenutab siin nooremat vähem pekist James Gandolfinit, mis on nõnda lahe, et minult tuleks kindlasti kõrvalosatäitja Oscar ära, kui auhind oleks minu anda. Topeltpunktid kõtukese, kiilaneva pea ja aktsendi eest, tavaliselt näeme teda ikka palju glamuursemana!

Ja muidugi peaosa täitev Miles Teller, kes on vähemalt minu jaoks juba mitme aasta jooksul oma põlvkonna põnevamaid noori filminäitlejaid.

Ta on veidi laiemalt tuntud paarist hiljutisest suurest stuudiofilmist nagu 2015. aasta "Fantastiline nelik" ("Fantastic Four") ja "Lahkulööja" ("Divergenti") sari, aga kõige lahedamad etteasted pärinevad armastatud indie-filmidest nagu "The Spectacular Now" ja "Whiplash".

Tema varasem suurem saavutus oli romantilisi komöödiaid ja kergeid suhtefilme taas lahedaks žanriks mängida (vähemalt neid, kus tema osales). Nüüd on see lahe tundlik tüüp aga moondunud eesellikult jonnakaks poksitšempioniks, kes tundub lühikirjelduse põhjal nagu karikatuur, aga muutub ekraanil täiesti luust ja lihast inimeseks, kes paneb kaasa elama. Oscari-nominatsiooni väärt samuti!

Ben Younger on varem kirjutanud-režissöörinud ainult kaks täispikka filmi, täiega hea draama "Boiler Room" (2000) ja pigem keskmiseks jääv "Prime" (2005). Hea, et ta on edukalt tagasi!

"Viimse verepiisani" pole nii paksult poksimist täis nagu mõni teine poksifim, aga olemasolev mõjub kaasaskiskuvalt. Lugesin just ka IMDb'st, et Tellerit treenis Darrell Foster, kelle käe all on end arendanud ka näiteks Sugar Ray Leonard ja Will Smith oma Muhammad Ali rolli jaoks ("Ali", 2001). Lahe.

"Viimse verepiisani" linastub alates 13. jaanuarist Forum Cinemasi kinodes.