Eesti suusahüppaja Kaarel Nurmsalu suusahüppefilmist "Kotkas Eddie"
“Kotkas Eddie” (“Eddie The Eagle”) on tõsielul põhinev film, mis pajatab südamliku loo Michael Edwardsist ehk Kotkas Eddiest - kummalisest ning vaprast Briti suusahüppajast, kes ei kaotanud kunagi eneseusku. Ka mitte siis, kui kõik kaasmaalased ta maha kandsid. Mässumeelse ja karismaatilise treeneri (Hugh Jackman) abil asub Eddi juurdunud arusaamade vastu võitlema ning võidab spordifännide südamed üle maailma, tehes 1988. aaasta Calgary taliolümpial ebatõenäolise, kuid ajaloolise etteaste.
Suusahüpetest, eneseusust ning tahtejõust räägib meile just hiljuti tippsporti naasnud Kaarel Nurmsalu, kelle nimel on 2012. aastal saavutatud Eesti suusahüpete lennumäe rekord. 2013. aastal tuli ta maailmameistrivõistlustel Val di Fiemmes esimese Eesti suusahüppajana 30 parima sekka ning 2013/2014. aasta maailma karikasarja etapil Holmenkollenis saavutas ta eestlastest tolle aja kõrgeima 6. koha.
Filmis “Kotkas Eddie” alustab britt Eddie Edwards suusahüpetega alles 24-aastasena, kuid viib ellu oma pikaajalise unistuse ning pääseb oma riiki esindama olümpiamängudele. Kui vanalt tavaliselt alustatakse suusahüppetreeningutega?
Eks ta on küllaltki selline individuaalne teema. On inimesi, kes alustavad 5-6 aastaselt. Mina näiteks alustasin, kui olin kusagil 11-12, mis on ka suhteliselt hiline vanus suusahüppetreeningutega alustamiseks. 24 on aga ilmselgelt liiga hilja ja seda oli ka Eddie karjääris näha, et ega ta tegelikult mingi suusahüppaja polnud, ta tuli lihtsalt sealt suusahüppetornist alla.
Aga millised eeldused peavad üldse lapsel olema, et temast saaks hea suusahüppaja?
Lapsel endal peab olema tahtmine ja silm peab särama. See, kas temast ka päriselt suusahüppaja saab, selgub aga alles teismeeas. Siis tulevad individuaalsed tugevused ja võimekus paremini esile. Kui mina näiteks hüppama hakkasin, siis kõik targad Eesti treenerid vihjasid ja hiljem ütlesid ka suhteliselt otse, et ole täitsa viis ja mine siit suusamäelt minema, sest sinust ei saa kunagi suusahüppajat, sest sa ju ei oska mitte midagi. Et näed meie kõvad tegijad on siin kõik sinust paremad.
Lõpptulemus oli aga see, et osa nendest, kes nö “paremad” olid, on tänaseks juba vangis istunud ja teine osa pole mitte kusagile jõudnud - minust kaugemale pole neist mitte ükski jõudnud. See on ehe näide sellest, et ennustamine on väga mõttetu töö.
Eddie Edwards oli 1988. aasta Calgary taliolümpiamängudel kindlasti kõige nõrgem suusahüppaja. Kas täiskasvanuna selle alaga alustanute seast on tulnud ka tugevaid suusahüppajaid?
Väga heaks näiteks on selline mees nagu Jaanus Ritson, kes on Eesti rulluisutaja. Tema tegi oma elu esimesed hüpped minu teada pärast 30ndat eluaastat. Usun, et kui Jaanus Ritson panna kõrvuti Eddie Edwardsiga, siis Eddie kaotaks talle kalendriga. Jaanus on hea näide, kuidas mees, kellel oli huvi suusahüppamise vastu ja tegi seda hobina, hüppas lõppkokkuvõttes oma taseme kohta väga hästi.
Tänaseks on ta ka veteranide MM-lt võitnud medaleid. Minu eelis oli see, et koordinatsioon oli paigas, liikuvus paigas, mis tegelikult tuli tänu sellele, et minu treener, kes treenis mind murdmaasuusatamises puhtjuhuslikult, tegi ka neid asju, mida oleks pidanud tegema ka suusahüppajad. See oli kõik puhas juhus ja suur tänu sellele varalahkunud treenerile.
Omal käel suusahüppetreeningutega alustades kukkus Eddie sageli ja sai viga. Kuivõrd on sellised kukkumised ja vigastused suusahüppe harrastamisel tavalised?
Väga tavapärased. Oluline on lihtsalt meeles pidada, et vahet pole, kui palju sa kukud, tähtis on see, kui kiiresti sa püsti saad. Näiteks kord Ameerikas andsid mul suusasaapad nii järgi, et pärast otsa pealt äraminekut lendasid mõlemad suusad jalast ja maandusin pea ees vastu maad. Õnneks seal midagi muud ei juhtunud, kui et nägu oli veits katki. Eks selliseid asju juhtub, aga see on osa sellest elust ja tuleb osata nendest asjadest üle olla ning mitte nendesse vigastustesse psüühiliselt kinni jääda.
Kas sellised vigastused hirmu suusahüppamise kui spordiala ees ei tekita?
Kindlasti tekitavad. Korralik blokk tuleb ette, aga see on see, kus terad eralduvad sõkaldest. Sa pead mentaalselt tugev olema ja endale aru andma, miks midagi juhtus ja kuidas seda edaspidi vältida, et siis teha seda oma asja edasi ja pürgida läbi hirmu tähtede poole edasi. Hirm ei saa tulla takistuseks.
Vaatamata nõrkadele tulemustele parandas Edwards oluliselt Suurbritannia suusahüpperekordit ning teenis hüüdnime Kotkas Eddie. Mida Edwards on andnud juurde olümpialiikumisele? Kas temas oli ka midagi sellist, millest iga tippsportlane võiks eeskuju võtta?
Kindlasti on tegemist fenomenaalse näitega, mida tahtejõuga on võimalik saavutada. Lisaks müüs Eddie viimase koha nii geniaalselt maha, et see sai ülikõvaks promoks, mitte ainult sportlastele, vaid ka suusahüpetele. Paljud inimesed tulid alguses telerite ette suusahüppeid vaatama vaid selleks, et Eddiele kaasa elada, kuid lõpuks hakkas meeldima ka spordiala ise.
Tõsielul põhinevale koomilisele, kuid samas ka südamlikule ja kaasahaaravale loole “Kotkas Eddie” saab kaasa elada filmikanalil TV1000 Premium, mida näeb teleoperaator Viasati vahendusel või läbi suuremate kaabeloperaatorite.
