ARVUSTUS: "Viiking" - päris palju verd, natuke jumala otsinguid ja kõike seda Krimmi taustal
Paar nädalat järjest on Volodjat (Vladimir Suure minupoolne hellitusnimi), kes läheb ligi 1000 aastat tagasi Kiievisse, vaadanud päris palju kohalikke venekeelseid inimesi. Siiani on meeles õnnelik proua, kes vaatas hiigelplakatit Reval Cafe kohviku kõrval - seda Danila Kozlovsky läbitungivate silmadega, mis vaatavad küll kahetsevalt maha, räpast meest - ja küsis minult, et kas see film on venekeelne. Ja oi ta oli õnnelik, et oli.
Ilmselt päris paljud on päris õnnelikud, et vähemasti üks miljard ja 25 miljonit rubla maksnud film on kinno jõudnud, et rääkida Vladimir Püha loost. Ehk tasuks filmi vaadata ka eestlastel. Mitte, et te poleks juba näinud troonide mängu verd ja viha. Õnneks mingisuguseid ajaloolisi olukordi on ka filmi sattunud, lisaks vihasele tehnikale tapastseenides.
Kuid siiski: millise filmi peaks tegema Venemaa liitjast vennatapjast õigeusutoojast mitmenaisepidajast Vladimir Säravast Päikesest (elas 958 - 1015) Venemaal? Sisuliselt õigeuskliku Venemaa loojast. Kas haarata endasse üldine rahvuslikkus, tüüpilised pikapatsilised neiuksed või Venemaale omane kosmopoliitsus, mis miksib väljaspoolt tulevaid teemasid ajalooga? Kahtlemata on see omamoodi huvitav asi, mida režissöör Andrei Kravtšuk kokku miksis oma endiste produtsentide tiimiga filmis "Admiral" (2008). Midagi sellest on kahtlemata sattunud ka Vladimir Suure portreteerimise juurde.
Aga märksõnaks, juba algusest peale, enne "Viikingi" valmimist saab ikkagi HBO kultussari "Troonide mäng". Seda vaadates põksus kuumalt produtsent Anatoli Maksimovi süda, kui ta Vladimir Püha peale mõtles, juba 6 aastat tagasi. Hoolimata paljudest probleemidest - kaasaarvatud Putini vägede sõna otseses mõttes sisse jalutamine Ukrainasse, Krimmi aladele - mis viisid projektist meeletult välisinvestorite raha välja, saadi film valmis 2016. aasta detsembris. Muide filmilinnak ongi Krimmi aladele loodud. Sinna võib nüüd sõita ekskursioonile. Majad on käsitsi välja tahutud. Siit ka meeletu eelarve.
Minule, kes ma ei oma korralikku "Troonide mängu" fänni algharidust, tundub film originaalne. Ja miskipärast tuleb meelde üle-eelmise aasta Alejandro Gonzales Inarritu "Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant",2015) – loomad ja nende tapmine, inimesed ja nende tapmine. Muidugi on viimane kuidagi eepilisem ja julgem, aga siiski - lugu omaenda koha loomisest. Mida see Vladimir Suur, Vladimir Püha (ja ka see Vladimir Putin tänapäeval) ikka teeb, kui loob omaenda kohta või siis lihtsalt koloniseerib, võideldes teiste samasuguste kohaloojatega. Ilus oli vaadata ja hirmus ka.
Tapmisstseenid. Vägistamisstseene meile ei näidata, sest lihtsalt ei jõua ju kontrollida kogu aeg, kas saalis istuvad üle või alla 18-aastased. "Viiking" peaks sobima kavalehe järgi üle 12-aastaste laste. Ehkki mina soovitaks hoiduda nendevanustel isegi seda versiooni külastamast, kus vägistamisstseene pole. Jürgen Rooste on kunagi öelnud, et imelik, et vägivalda võib näidata, seksi aga mitte teatud vanuseni. Ja sellegi filmi puhul tekib küsimus, et kas ikka võib juurde kleepida sildi, mida tegi Pervõi Kanal, et tegu on perefilmiga.
Mõni venelane, rääkigem siis internetis olevatest venelastest, kelle kohamaad ei oska ma mõistatada, sai päris suure šoki osaliseks, näiteks pedagoog Maksim Fadejev kirjeldas lõpptulemusena oma filmivaatamist nõnda: (minu kiirtõlge) „see on russofoobne film, kus meie esiisad käituvad nagu täielikud debiilikud, kes kunagi ennast ei pese, ja uinuvad omaenda okses, olles ise kõige selle juures vürstid.“
Olemata venelaste olmeajalooga tuttav, aga teades, et sauna ehk bainjat mainiti kirjalikult juba 10. sajandil, siis arvan ma, et mingites ajaloolistes detailides läks natuke nihu. Pluss veel see tore näitus Lennusadamas, mis ei kirjeldanud viikingite pesemisharjumusi küll nõnda, et nood poleks enda eest hoolitsenud. Näiteks olid mõned vabad mehed nii hoolitsevad, et kammisid oma habetki, sest habemekamm oli neil kogu aeg kaasas. Kuivõrd nüüd Vladimir Püha ennast sõjamehena kammis-pesi on eraldi lugu, aga eks sellele küsimusele võib kõige paremini meile vastata David Vseviov.
Produtsent Anatoli Maksimov ja režissöör Andrei Kravtšuk tegid sisuliselt Krimmi poolsaarele väikese viikingilinnaku, aga unustasid ära, et see oli tegelikult varjaagide linnak. Vähemasti niimoodi kutsuti 10. sajandil viikingeid Venemaal, nagu neid kutsuti normannideks Prantsusmaal, viikingid ise kutsusid end viikingiteks. Nii et Boris Tuhi etteheide, et ajalooliselt oleks olnud targem kutsuda filmi "Varjaag", päris põnev.
Muidugi ei oska ma öelda, kuidas selline nimetus oleks sobinud turunduslikult. Kes jookseks vaatama "Varjaagi", kui ta poleks verdpidi venelane? Nii et lõpptulemusena pidi ikka mõtlema laiemalt. Huvitav on muidugi ka nentida, et kõik algab metslastest ja lõpeb õnnelikult õigeusklikeks ristitud slaavlastega. Vladimir Suure üdini poliitiline ja kalkuleeritud otsus on tehtud heroiliseks jumalaotsinguks. Aga jah, julmust, ilu ja mingit pehmet, võib-olla isegi arusaamatut heroiseerimist on ikka näha.
Aga ilmselt käib see praeguse Venemaa juurde, mis justkui peaks põhjendama oma käitumist. Mitte et Vladimir Putin seda kunagi väga jälgiks, et kõik tema käikudest õigesti aru saaks. Ei, ei ole propagandafilm, aga ei ole ka ajalooliselt päris korrektne, ei ole ka tegelikult "Troonide mäng" - lihtsalt film on, kus on natuke ajalugu, natuke vägivalda ja natuke ilusaid inimesi. Sellegipoolest võiks seda vaadata, kui ühte Venemaa segasel ajal tehtud pisut segast filmi.
"Viiking" on praegu Forum Cinemas kinodes.
