"Me olime kaks süütut tütarlast, kes virtuaalselt käest kinni hoides elule vastu astusid"

Varateismelise tüdrukuna oli mul vähe sõpru. Enamasti vaid kaks sellist inimest korraga, kellele kuulus kogu mu usaldus. Neist üks oli umbes minuvanune, elurõõmus, siiras, veidi naiivne ja ilusate blondide juustega. Just temast ma räägingi, sest mõtlen talle siiani päris sageli, kui arvestada tõsiasja, et me pole sõnagi vahetanud ligi 5 aastat.

Tuttavaks saime internetis ja ka meie suhtlus piirdus vaid päevade kaupa MSN-is vesteldes. Päriselus me teineteist ei näinudki, kuna meid lahutas suur vahemaa ja vanemad ei olnud vaimustuses mõttest lasta meid mööda Eestit reisima.

Nagu tüüpilisel teismelisel ikka, siis olid ka minul elu suhtes omad kõhklused ja hirmud. Vahel tundus elu nii kole ja lootusetu, et oli tahtmine jooma ja suitsetama hakata. Kõigest selleks, et tunda, et mässan elu ebaõigluse vastu. Selle asemel rääkisin ma tolle tüdrukuga ja tundsin end paremini. Piisavalt, et mitte teha midagi rumalat. Ma hindan teda väga selle eest, kuidas ta mind toetas minu elu kõige õrnemal perioodil. Me olime kaks süütut tütarlast, kes virtuaalselt käest kinni hoides elule vastu astusid.

Meie sõprus ja igapäevased vestlused kestsid ligi kaks aastat. Siis hakkas toimuma lahkukasvamine. Tema leidis omale koolist sõbrad, kellega hakkas pidudel käima, jooma, suitsetama, politseid provotseerima. Kui ta minuga rääkima tuli, siis enamasti vaid sellele põhjusel, et ta istus parasjagu haiglas ja tal oli igav. Ta rääkis mulle sellest, kuidas ta tervis on tuksis ja elu pe*ses.

Mul oli kahju. Olin õnnetu. Ma tahtsin aidata, aga ei osanud. Ma ei teadnud ju isegi, kus ta täpselt elab. Vaatasin pisar silmis oma sõbranna kannatusi pealt. Kahtlen, kas see oli parima sõpruse märk, aga ma tõesti tundsin end liiga abituna. Mingi hetk võtsin ma pähe rääkida talle, et tahan samasugust elu nagu temal. See tundus olevat võimalus olla temaga jälle sama lähedane, nagu kunagi varem.

Mäletan, kuidas ta seepeale ütles, et nii pole õige ja ma pean jääma endaks. Siis kustutas ta mu MSN-ist ära. Igaveseks. Facebooki tol ajal veel olemas polnud, aga kui see tekkis, hoidsin ma tal läbi Facebooki n-ö silma peal. Nüüd on ta Facebooki konto ära kustutatud ja ma ei tea enam, mis temast saanud on. Ma ei näe temast ühtegi elumärki, aga ma loodan, et ta on elus. Mälestus sellest sõprusest ei sure aga iial.