Perevägivaldurist kirjamehe Mihkel Kunnuse pihtimus "Radaris": alkohooliku pohmell on paras põrgu

Veel kuu aega tagasi ei olnud suuremal osal Eesti rahvast aimugi, mis toimus ühe noore pere kodus. Kuid see muutus ühel hetkel detsembrikuus, kui ajakirjandus sai teada, et 34-aastane Mihkel Kunnus on oma elukaaslast mitmel korral löönud. Kirjanikuna tuntud Kunnus mõisteti kriminaalkorras süüdi naise löömises raskendavatel asjaoludel. Nagu selgus, oli raskendavateks asjaoludeks alkohol. Täna rääkis Kunnus esimest korda telekaamera ees ausalt enda alkoholiprobleemist ning sellest, kas ja kui lihtne on kaine püsida.

“Tere, mina olen Mihkel, ma olen alkohoolik,” ütles Kunnus lause, mis kõlab justkui mõnest välismaisest filmist. Kuid nii mõnegi eestlase jaoks on see fakt, mida on endale ja teistele raske tunnistada. Veel raskem on alkoholismist aga rääkida telekaamerate vahendusel. Ka Kunnus tunnistab, et paljudele tema sõpradele-tuttavatele-lähedastele ei pruugi tema avameelne intervjuu meeldida.

2008. aastal lõpetas ta semiootika ja kulturoloogia eriala. Ülikoolis käies kuulus ta üliõpilasseltsi Veljesto. Gümnaasiumi ajal oli aga kirjatsura põhimõtteline karsklane.

“Kui ma läksin gümnaasiumi, siis ma olin ikka täiesti põhimõtteline karsklane,” teatas Mihkel Kunnus, kes esimest korda proovis alkoholi alles 17-aastaselt. Alkoholi joomine sai talle tavaks alles ülikoolis.

“Sotsialiseerumine käib väga käsikäes alkoholiga tänapäeval, et see on väga levinud. Reede õhtuti minnakse sõpradega välja, juuakse midagi, minnakse peole kuhugi. Üldiselt piirduti reedega, alguses kindlasti. Ma olin üsna kohusetundlik õpilane ja trenn oli väga tähtsal kohal, selles mõttes sujuv oli see asi,” kirjeldas Kunnus raskusi tänapäevases ühiskonnas kesvamärjale vastu panna.

Kunnuse jaoks oli trenn kunagi osa igapäevaelust, tal on ka märkimisväärsed saavutused ette näidata. Ta on tegev mitmel erineval kaklemisalal. Tulnud Eesti üliõpilasmeister poksis ja on Eesti lahtiste meister kick-boxis.

Kunnus arvab, et põhjus, miks temast ülikooli lõpupoole alkohoolik kujunes, on seotud tema isiksusega. Ta on nimelt omasõnutsi depressiivne isik ning ka suhteprobleemid on sõltuvushaiguse väljakujunemisele kaasa aidanud.

“Mu mõte soosib teatud, väga üldistavat mõtlemist, abstraktset mõtlemist, aga lähisuhetes on vaja konkreetne mõtlemine, ütleme siis niimoodi. Muidu hakkavad naised mossitama, kui sa neist väga üldistatult mõtled. Nad tahavad olla pärisnimelised aga sa võtad ta üldkategooriates ja see ei pruugi meeldida jah,” teab Kunnus, kuidas naised asju võtavad.

“Ongi see, et on raske lõpetada. Kui see alkoholiprotsent veres hakkab langema mingis mõttes ja etanaali on liiga palju, siis on väga halb olla. Füüsiliselt halb olla,” meenutab Mihkel Kunnus.

Oma sõltuvushaigust peab Kunnus psühholoogiliseks: "Psühholoogiline sõltuvus selles mõttes, et sul tekib tahtmine juua ja kui sa juba jooma oled hakanud, siis on raske lõpetada, sest siis sul hakkab lihtsalt väga halb mingil hetkel. Tekib tsükkel niiöelda, tsükkel ei ole see, et sul hakkab väga hea sellest alkoholist, vaid sul hakkab vähem halb."

Ehk siis Kunnus tunnistab, et temast sai alkohoolik ja mitte lihtsalt alkohoolik, vaid tsüklijoodik. Kuid suutis siiski elada, sest oskas enda sõnul valida joomiseks sobivaid perioode, et see näiteks tööd ei häiriks.

2015. aasta alguses otsustas oma elus teise lehekülje pöörata. Saada tagasi kontroll enda ja alkoholi üle.

“Magasin paar enda jaoks olulist sündmust maha, siis ma sain enda peale väga pahaseks. Paar üritust, kus ma tahtsin olla ja kus ma olin lubanud olla, siis ma ei saanud sinna minna, siis ma mõtlesin, et nii, nüüd on kõik - hakkan kaineks,” meenutas Kunnus toona murdelisena tundunud hetke.

Esmalt lasi mees endale alkoholiisu leevendamiseks süsti teha, ent arvab, et sai aru, et talle süstiti magneesiumkloriidi.

Kunnus käib nüüd anonüümsete alkohoolikute koosolekutel. Seda sõprade ja lähedaste soovitusel. “Võtsin kuulda nende nõu lihtsalt ja läksin AA-sse ehk Anonüümsetesse Alkohoolikutesse ja sellest on küll väga palju abi olnud."

AA ehk anonüümsed alkohoolikud ütlevad ise, et nad on sõpruskond, mis ühendab mehi ja naisi, kes jagavad omavahel kogemusi, jõudu ja lootust, et saada oma ühisest probleemist jagu ja aidata ka teisi alkoholismist terveneda. Ja liikmeks saab igaüks, kes siiralt soovivad oma joomist lõpetada.

“Seal on teised alkohoolikud ja teiste alkohoolikute pluss on see, et nad mõistavad alkoholismi. Seal on reeglina selliseid inimesi, kes on 10, 15, 20 aastat kained olnud. Nad mäletavad, kuidas see on tulnud, seal on väga laialdane kogemuste pagas, mida saadakse jagada, antakse edasi. Ta on tõesti hästi toimiv tugisüsteem. Nojah sõbralikkus ja diskreetsus on seal üks põhilisi nõudeid, põhjendatult ja selles mõttes ta aitab inimesi resotsialiseeruda, selles mõttes on ta väga tänuväärne asi,” kirjeldas Kunnus koosolekute tänuväärsust.

Alkoholivabad kaks viimast aastat pole tema jaoks siiski alkoholivabadena möödunud.

“Kuna mul jõulude aeg oli päris selline raske periood, siis mul oli küll üks tsüklilaadne asi, selline tagasilöök või ütleme - suur masendusetulv tuli siin meediaga seoses. Elu läks liiga põnevaks kätte, et enam ei kannatanud välja. Siis mõtled ikka, et juhe seinast ja lähen minema siit,” tunnistas Kunnus, et pärast tema ja elukaaslase Kärdi vahelise kohtusaaga avalikuks tulemist hakkas ta uuesti jooma.

“Uskuge mind - alkohooliku pohmell on siuke paras põrgu. See on halb, väga halb, väga-väga halb on olla. Unehäired, sul on lihtsalt püsivalt vastikustunne sees. Kusjuures ta on huvitav, see on väga tugevalt seotud süütundega. Sa ei taha kedagi näha, tahad desotsialiseeruda, kapslisse ära tõmmata, ära kaduda. Sa põhimõtteliselt tahad, et sind ei oleks olemas olnud, tagasiulatuvalt - võiks öelda, et selline tunne.”

Detsembris tarbitud julgustusjook ei ole aga ainus kord. Nõndanimetatud kaks kainet aastat on siiski möödunud libastuste tähe all.

“Suvel olid ka mõningad siukesed korrad. See ei ole niivõrd, et tahaks õudsalt alkoholi, vaid et õudsalt tahaks kõik kuradile saata - see tunne on. Raev selle vastu, et oled olemas, on Õnnepalu öelnud hästi,” sõnas Kunnus, kuid lisas, et hoolimata tagasilangustest ta igapäevaselt alkoholile ei mõtle.

“Ma ei saa öelda küll, et kui ma näen alkoholi, siis ilgelt tahaks juua, seda tunnet õnneks ei ole, kuid ma arvan, et see on väga erinev inimeseti."

Kuid siinkohal tõdeb alkohoolikust kirjanik ja endine õpetaja, et ühiskond on alkoholist väga läbi imbunud.

“Igal pool on need pudelid, nendel on reklaamid. Kõik üritused on paksult alkoholi täis, väljas istumised. Kui sõbrad kokku saavad, kuhu nad lähevad? Ikka kõrtsi või baari. Kõik peod on tegelikult väga alkoholiga seotud ja muidugi kõige hullem on minu arust see, et alkoholitarbimine on norm ja kaine olek on hälbimine. Et sa ei pea seletama, miks sa jood, vaid sa pead seletama, miks sa EI joo,” räägib Kunnus.

Küll aga on Kunnus siiski kainuse pooldaja. "See saab olla täiesti tore ja mõistlik valik iseenesest ja see on võimalik. Sa ei lange ahastusse sellepärast, sa ei kao maailmast ära. Iseenesest ega alkoholism on siuke asi, mida ei saa ravida, kui sa oled kord juba alkoholismi saanud, siis su ainevahetus ja ensümaatika jääbki selliseks ja sa oled elu lõpuni alkohoolik. Aga see, mis sa olla saad, sa saad olla kaine!"