10 kosmilist fakti Oscari võitnud filmi "Tähtedevaheline" kohta
2015. aastal parimate eriefektide Oscari võitnud film “Tähtedevaheline” (“Interstellar”) on eepiline lugu hävimisohus inimkonna pingutustest otsida endale uut elupaika universumist. Otsisime välja 10 kosmilist fakti reklaamivabasse internetitelevisiooni Viaplay jõudnud linateosest, mis hoiab portaalis IMDB kõigi aegade parimate filmide edetabelis hetkel 33. kohta.
1. Kolmel korral Oscarile nomineeritud režissöör Christopher Nolan ("Memento", "Batman alustab", "Pimeduse rüütel", "Pimeduse rüütli taastulek", "Algus", "Lõppvaatus", "Dunkirk") tahtis filmi “Tähtedevaheline” teha teaduslikult nii täpseks ja usutavaks kui võimalik. Kohendades oma venna Jonathani kirjutatud stsenaariumit, hakkas ta kohtuma astrofüüsika professori Kip Thorne’iga, et arutleda füüsikute jaoks maailma kõige põnevamate asjad üle: näiteks aegruumi kõverdumisest, reaalsuse kangasse aukude tekitamisest, valguse painutamisest gravitatsiooniga ja muust taolisest. Thorne’i sõnul on film endiselt Chrisi ja Jonahi kirjutatud lugu, ent läbi imbunud suurepärasest teadusest.
2. Musta augu kujutamist filmis “Tähtedevaheline” peetakse teaduslikult kõige täpsemaks – nii palju, kui me muidugi sellest teame, sest ega sealt tagasitulnuid eriti ei ole. Musta augu sissetoomine oli filmimeeskonna teadusnõuniku professor Kip Thorne’i idee, kuna stsenaarium nägi ette, et aeg kulgeb eri tegelaste jaoks erineva kiirusega ning filmi lõpus on näiteks isa märksa “noorem” kui tütar. Et selline ajanihe oleks teaduslikult usutav, vajas film professor Thorne’i soovitusel hiiglaslikku musta auku, mis pöörleb ligikaudu valguse kiirusel.
3. Filmi eriefektid tekitasid niivõrd suure andmemahu, et filmimeeskond pidi välja arendama uue tehnoloogia. Mõnede kaadrite töötlemiseks kulus kuni 100 tundi ning lõpuks ulatus filmi andmemaht 800 terabaidini, mis nõudis täiesti uue tarkvara loomist.
4. Režissöör Christopher Nolan neelas tonnide kaupa kosmosega seonduvaid materjale ning käis NASAs ja Elon Muski SpaceX keskuses, et rakette oma silmaga näha. “Meie põlvkond on liiga vähe mõelnud Maalt lahkumisele ning uue koha leidmisele. Kui see juba tundub saavutatav, näed asju teisiti ning hakkad maadlema ideedega nendest tohututest mõõtmetest ja kaugustest, hiiglaslikest planeetidest, ussiaugu ja musta augu väljanägemisest. Hakkad uurima neid asju kui praktilisi võimalusi,” on Nolan öelnud.
5. Kui Nolan kohtus esimest korda hiljem peaosasse valitud Matthew McConaugheyga, ei rääkinud ta sõnagi uuest filmist. Jutt käis sellest, et nad on ühevanused mehed ja isad, räägiti lastest ning teistest filmidest. McConaughey arvas hiljem, et režissöör tahtis esmalt näha, milline inimene ta on.
6. Peaosatäitja ja Oscari-võitja Matthew McConaughey ei ole tegelikult ulmefänn – ta ei lugenud lapsena ulmeraamatuid ega käinud vaatamas sci-fi filme. “Mu mõtted olid alati selle juures, mis on käegakatsutav, mis on siin, võib-olla allpool mere pinda, kuid mitte seal, kosmoses,” on ta öelnud. McConaughey’i sõnul laienes tema arusaam sellest, mis ootab meid väljapool Maad, pärast Robert Zemeckise filmis “Kontakt” (1997) mängimist.
7. Naispeaosatäitja Jessica Chastain murdis filmi salajase koodnime saamisloo. Ta nägi võtteplatsil Nolani tütart ning küsis tolle nime. “Flora,” kõlas vastus. Nii sai selgeks, miks filmi tootmisprotsessi ajal kasutatud nimeks oli “Flora kiri”.
8. Filmi kolmelt peaosatäitjalt küsiti, kas nad on valmis kasvõi homme hüppama üheotsa piletiga kosmoselaevale, mille missiooniks on päästa inimkond. 2013. aastal USA Filmiakadeemialt kuldmehikese pälvinud Anne Hathaway oli nõus, kui saab abikaasa kaasa võtta, kuid Jessica Chastain valis mahajäämise. McConaughey ütles, et võib-olla, ent ta on liiga kinni käegakatsutavas mateerias ning eelistab ületada takistusi maa peal.
9. Režissöör Christopher Nolan oli näppepidi juures ka helide miksimisel. Ühel stseenis ei olnud ta rahul algse heliga, mida tegi juhtpuldi nupp, kui seda vajutada kosmoseskafandri paksu kindaga. Mees otsis ise õige nupulevajutuse heli.
10. Helilooja Hans Zimmer lõi “Tähtedevahelisele” muusika ilma, et oleks teadnud, millest film on. Režissöör ei öelnud talle filmi žanrit, pealkirja, tegelasi ega ka sisu. Ainsaks juhiseks oli üheleheküljeline tekst, mis pidi kokku võtma filmi tuuma. Tulemuseks oli 45 palast koosnev heliriba, mis esitati parima filmimuusika žanris Oscarile.
