ARVUSTUS: "Ööloomad" on pingeline thriller, mis haarab nii tähelepanu kui ka kõri järele

Kui moelooja Tom Ford 2009. aastal filmistsenaristi ja -režissöörina debüteeris, draamaga "Üksik mees" ("A Single Man"), siis tekitas see samm huvi ka neis, kes tema põhivaldkonnast eriti midagi ei tea. Ja film on hea!

Ole siis valmis kinno liduma, sest mehe uus projekt "Ööloomad" ("Nocturnal Animals") on isegi parem. Žanrilt peaks seda nimetama ehk kättemaksupõnevikuks, mis ilmselt seab võimalike huviliste ringile omad piirid. Aga sisul ja tegelastes on sügavust, mis veenavad tulemust ka laiemalt soovitama ja kõva häälega kiitma.

Fordi kahel linalool on üht-teist ühist. Mõlemad jõudsid maailma ette Veneetsia filmifestivalil, mõlemad on väljapeetult, aga mitte edevalt stiilsed – moegurule kindlasti sobiv –, mõlema õhustik on külm ja veidi rahutukstegev, mis püüab vaatajat mitte liiga lähedale lasta. Ja mõlemal on pakkuda huvitavat lugu koos heade näitlejatega.

Aga Ford ei puhka lihtsalt loorberitel. Ta suutis filmitegijana teisel ringil end igas mõttes ületada. "Üksik mees" on hea, aga "Ööloomad" on isegi haaravam, sügavam ja pingutamata cool. Rohkem elus.

Austin Wrighti romaani põhjal jõuavad ekraanile kaks lugu. Mõlemad on omaette haaravad ega lase vaatajal tunda nagu ta teaks ette, mis saama hakkab. Kahe liini kohatine segunemine annab vaatamisrõõmule aga isegi lisamõõtme, sest võimaldab juurelda, et mis on tõsi ja mida tegelased ette kujutavad või meenutavad.

Aga tulemus on mitmetähenduslik ainult parimas mõttes, sest ei jäta kokkuvõttes tulutult pead murdma ja ise tähendusi leiutama. Kui ehk lõpplahendus välja arvata.

Õnnetus abielus naine (Amy Adams) hakkab oma kunagist sobivamat abikaasat (Jake Gyllenhaal) taga igatsema. Too saadab oma esikromaani lugeda, mis on sünge ja vägivaldne kättemaksulugu. Selle sündmused tekitavad tunde, et mees üritab talle isiklikult midagi öelda. Ja siis lähevad asjad veidi keerukamaks...

Raske on öelda, kui originaalitruu sündmustik algse romaaniga võrreldes on – algselt oli plaan teha kaks filmi, üks originaalitruu, teine mitte väga –, aga kindel on, et Ford suudab režissööri ja ainsa stsenaristina mitmekesise ja vaheldusrikka moosi kokku keeta.

Loos leidub ka mängulisi kõrvalepõikeid, mida pole otseselt vaja ja mis viitavad muuhulgas tema enda taustale moeloojana ning millist elustiili ja võimalikke isiklikke ohverdusi see kaasa tuua võib. Samas ei muutu tulemus nende tõttu lohise(va)maks ega "kaota auru".

Ja mis veel eriti äge: "Ööloomad" paneb vaataja tõesti midagi tundma – peamiselt muidugi aina kasvavat pinget nagu heale thriller'ile kohane – ja nii headele kui ka pahadele kaasa elama. Paljud thriller'id suudavad elevust hoida ainult oma parimatel hetkedel. "Ööloomad" haarab aga otse kõrist ja annab oma sünget headust ehedalt maitsta.

Kesksel kohal on kindlalt Adamsi ja Gyllenhaali tegelaskujud, aga näitlejaseltskond on üllatavalt suur ja lahe. Veendu ise: Michael Shannon, Aaron Taylor-Johnson, Isla Fisher, Armie Hammer, Michael Sheen, Laura Linney...

See kamp on filmisõbrale ilmselt juba piisav põhjus, et huvi tunda. Aga kõik nad lisavad värvikate sooritustega ka omalt poolt midagi väärtuslikku, isegi juhul, kui roll on väike ja pigem lugu edasi liigutava (mitte kandva) tähtsusega. Antud juhul siis Sheen, Fisher ja eriti Linney.

Ka rohkem ekraaniaega saavaid tegelasi on ühtlaselt kasutatud, ükski ei kipu heas ega halvas mõttes domineerima. Gyllenhaal suudab oma rollile sobivalt laveerida kuskil tavalise mehe ja õiglase kättemaksja vahelisel eikellegimaal, muutumata tüütuks või näiteks liiga heroiliseks.

Taylor-Johnson paha poisi rollis on oma koledatele tegudele vaatamata üllatavalt sarmikas ja seletamatult ligitõmbav, mis aitab omalt poolt kaasa tunde tekkimisele, et me kunagi päris ei tea, kuidas sündmused lõpuks lahenevad.

Kui Gary Oldman "True Romance'ist" oleks vähem pilves ja rohkem aktiivselt paha peal väljas, siis saaksime Taylor-Johnsoni soorituse. Ta on kokkuvõttes isuäratavalt evil, mida leidsid tõenäoliselt ka Kuldgloobuste jagajad, sest kutile pudenes ainus Kuldgloobus, mida "Ööloomad" pälvis. Ford ise pääses kandideerima nii režissöörina kui ka mugandatud stsenaariumi autorina.

Shannon kui meeskõrvalosatäitja seevastu tõi filmile aga ainsa Oscari-nominatsiooni, eks tulemused selgu 26. veebruaril. Ta esineb oma tuntud vankumatus headuses, oled korra näinud, tead, millest jutt – ja ilmselt soovid juurde. Ehk siis ühtaegu lahe ja kuidagi tontlik tüüp.

Shannon on pärast sarja "Boardwalk Empire'i" lõppemist uskumatult vilgas tööloom, jõudis 2016. aastal ekraanidele kümnes filmis, "Ööloomad" neist viimane. Aga miks ka mitte, ta muudab iga linaloo juba oma kohalolekuga natuke soliidsemaks. Nagu valgem, noorem, palju kahtlasema näoga Morgan Freeman või midagi.

Adams jäi mu heietamises näitlejatest viimaseks, aga kindlasti pole ta vähetähtis. Tema üle on mul tegelikult isegi vist kõige parem meel, sest lõpuks ometi on tal jälle huvitav tänuväärne roll – hingeliselt kuhtuv õnnetu naine, mitte mingi dekoratiiv-iluasjake nagu teda filmides tihti kasutatakse. Isegi sisukamates projektides.

2016. aasta tõi Adamsile muidugi koguni kaks tänuväärset rolli. Mõnigi nimetas hiljutise ulmeka "Saabumine" aasta lõikes oma lemmikfilmide hulka.

Ta ei lase ekraaniajal raisku minna, vaid mängib väga kenasti välja mõlemad "maailmad", mida ta tegelanna endas kannab. Uskusin teda mõlemana, nii kunagise armsa ja elava noore naisena kui ka vaimselt kivistunud vanema naisena, kes tunneb puudust kõigist neist ideaalidest, mida ta oli mõne aja eest nõus ise ära viskama...

No vot siis. Hetkel tasub kinno minna. Möödunud nädal alustasid levis "Paterson" ja "Manchester by the Sea", käesoleval nädalal "Ööloomad". Kõik hinde 9 väärilised!

Ja veel üks tore: ka "Ööloomade" reklaamklipid on toredalt mängulised ega lase tegelikult toimuma hakkavast liiga täpset ülevaadet saada.

"Ööloomad" linastub alates 27. jaanuarist Forum Cinemasi kinodes!