ARVUSTUS: "Kuld" – ahnus on hea, isegi, kui auhindu ei too!
"Kuld" on üpris haarav seiklusfilm, mille keskmes on igivana tõde, et kes alla ei anna, see kaotada ei saa.
Täpsem eeskuju on tänavuse aasta lõpus juba 30. juubelit tähistav kuldne klassika "Wall Street". See Oliver Stone'i draama oskas teatud tähelepanekud inimliku ahnuse ja isekuse kohta nii eredalt ja moodsale ajale sobivas keeles esile tuua, et teised filmid on seda siiani paljus kopeerima jäänud. Nii üldiselt ülesehituse kui ka teatud üldiste käikude osas.
Milleks ahnus hea on ja mis hinda maksab "üle laipade minemise" taktika pikemas plaanis, saab "Kullaski" taas selgeks tehtud. Näeme nii uljaspea tipputõusmist, edu nautimist kui ka allakäiku. Asi on korralikult kokku pandud ja ette kantud, nii et filmile tervikuna suurt ette ei heida.
Miinus ongi peamiselt see, et sarnaseid "Wall Streeti" matkijaid on juba palju saanud. Mida rohkem sääraseid teoseid näinud oled, seda vähem see värskelt mõjub ja elevust tekitab. Hästi tehtud küll, aga ikkagi – mitu korda võib?
Kui Rotten Tomatoesi ja Metacriticu kriitikute skoore tšekata, siis nad üldiselt "Kulla" sära ei näe. Isegi lugejad ei taha minu moel hindeks "seitset" anda, vaid veidi vähem.
Auhinnahooajast õnnestus "Kullal" ka kuidagi kõrvale jääda... Hollywood Film Award tuli parima näitlejakoosseisu eest, Kuldgloobuse nominatsioon parima laulu eest. Ongi kõik. Võrdluseks, et tänavuse auhinnahooaja ühel suurimal edulool "Manchester by the Sea" on juba 133 auhinda käes.
Aga "Kuld" on täiesti korralik vaatamine. Mind paneb küll alati imestama, kui kahetunnises filmis on karakteriarendusele nii vähe ruumi, et suured sündmused lihtsalt hüppavad esile, mitte ei arene kuidagi loomulikult... kaks tundi on ju ikkagi üsna pikk aeg... Aga see on vist ajastu märk, omane paljudele Ameerika filmidele, mida üldse vaatan.
Mis mu antud kõrget hinnet õigustab, on näitlejaseltskond ja eriti selle eesotsas sädelev Matthew McConaughey. "Kuld" on suuresti tema meisterlik ühe-mehe-šõu. Nii et kui antud härra sulle juhtumisi pinget ei paku, siis võid rahus filmi vahele jätta.
Siin on küll veel näiteks Bryce Dallas Howard õrn ja armas rollisooritus kullaotsija naisena, mis ideaalselt mehe maniakaalsust kompenseerib. Parema õnne korral olnuks see teenitult naiskõrvalosatäitja Oscari materjal. Aga jah, aukoht on McConaugheyl. Ja las ma ütlen, miks see on hea.
See on hea, sest McConaughey on oma karjääri praeguses faasis nii särav näitleja, et ta mitte ainult ei õigusta "Kulla" enda õlgadele seadmist, vaid seda teha oleks raiskamine.
Kas mäletate veel, kui tüüp oli noorem, kena näo ja kõhu peal sixpack'iga seksikas poiss? Lisaks täitsa korralik näitleja, kes üsna korralikke ajaviitefilme tegi. Romantilised komöödiad ja värgid.
Käesolev kümnend on toonud meile uut tüüpi McConaughey. Ta eelistab ekraanil kole või isegi rõve välja näha, peavoolus ujumisest ei hooli ja mis peamine, on muutunud meetodnäitlemise austajaks. Või kuidas iganes seda tänapäeval kutsuma peaks.
See tähendab, et talle meeldib süngeid keerukaid tüüpe kehastada ja nii sügavale tegelaskujude "sisse" minna, et toimub lausa kokkusulamine. Ta ei näitle rolli, ta elab seda. Ja lisaks valib ta tihti huvitavaid projekte, millel on tõesti midagi öelda. Kate Hudsoni võrgutamine jäägu noorematele.
Nagu öeldud, oli ta alati korralik näitleja, aga see uuem McConaughey on täiesti rabav. Isegi tema sooritusviis on muutunud – ma ise nimetan seda ingliskeelselt in-your-face-style'iks.
Lühidalt, ta on muutunud nii intensiivseks ja nüansirikkaks, et ükspuha kui vaoshoitult ta käitub, tegelane lausa põletab end ekraanile. Sinna kõrvale vahel kedagi teist ei mahukski. Sellega peab arvestab ka režii, kus saab intensiivsust ohtrate lähi- ja suurte võtete abil tõhusamalt esile tuua.
Ilmselt teatriinimesed oskaksid seda kuidagi tehniliselt tabavamalt kirjeldada. Aga kui olete näinud McConaugheyd muu hulgas ulmedraamas "Tähtedevaheline" ("Interstellar") ja HBO krimisarja "True Detective" esimeses hooajas, siis saate ilmselt hästi pihta, millest räägin. "Kuld" on järjekordne meistersooritus, mis sobib nende kõrvale.
Seda "suures plaanis" lähenemist on kasutanud teisedki, hiljutisma näitena meenub kiidetud ulmekas "Saabumine" ("Arrival"). Aga ilmselt nõuab selline pühendumine ja sisseelamine nii näitlejalt kui ka temaga töötavalt režissöörilt psühholoogiliselt nii palju, et pigem julgevad sellega katsetada vähesed.
McConaughey rolli puhul on seekord suur tähtsus ka tegelase välimusel, mida ma tavaliselt filmist rääkides ei puuduta. Aga seekord on see nii klass omaette, et kohe peab. See on üks asi, mis teile "Kullast" meelde jääb.
McConaughey üritaks seekord nagu senised füüsilised ümberkehastumised kõik üle trumbata. Johnny Depp filmis "Fear and Loathing in Las Vegas" oleks vist tabav võrdlus. Või siis... tagajalgadel liikuv inimsuurune rott.
Tal on õllekõht (võttis rolli jaoks 20 kilo juurde), kobakad esihambad (midagi Austin Powersi stiilis, kui meisterspioon elaks 1990ndate USAs ja oleks töölisklassi esindaja) ja skullet (kiilaspea + mullet), mida ma pean isiklikult teiseks kõige jõledamaks asjaks, mida mees oma välimusega teha saab. Mul on hea meel, et veebis leitavatel "Kulla" piltidel pole tegelase täit "ilu" näha. Jääb rohkem avastamisrõõmu.
Ja välimus ei juhi vaataja tähelepanu kõrvale, vaid aitab McConaughey esitusele omalt poolt kaasa. Ma täielikult ostan teda väsimatu võidunud olekuga sahkerdajana, kes ei mõju kahtlaselt mitte ainult seetõttu, et stsenaarium ja teised tegelased ütlevad nii, vaid seda lausa õhkub temast. Kohe voolab igast poorist.
"Kuld" on režissöör Stephen Gaghani esimene film pärast intelligentset, aga igavat poliitilist draamat "Syriana" (2005). Päris muljetavaldav naasmine. Ma loodan, et rahvas "Kulla" ikka üles leiab. Originaalsust, jah, napib, aga seiklust saab täie raha eest!
"Kuld" on praegu Forum Cinemas kinodes.
