ARVUSTUS: "Lõhestunud" - psühholoogiline õudusthriller tehtud õigesti...
"Lõhestunud" on suurepäraselt tehtud õuduspõnevik, kus Shyamalan teeb täpselt seda, mis tegi temast kultuslavastaja - loob pinget, tekitab arutelu ning toob kirge psühhoterrorile kinolinal. Filmi vaadates mõttega, et kas-kuidas-millal tuleb suur pööre, võib jääda märkamatuks meisterlikkus, millega lugu räägitakse ning osavus, millega McAvoy ja Taylor-Joy toovad ellu dünaamilise murtud ekraaniduo, kus kiskja ja saak on sarnasemad, kui esialgu võib tunduda.
Kevin (James McAvoy) on vaevatud ja lapsepõlves ema poolt ahistatud noormees, kelle peas elab 23 erinevat isiksust. Dr. Karen Fletcher (Betty Buckley) usub, et iga tema iseloom on eraldiseisev isiksus, kelle ilmumisega muutub Kevini füsioloogia - näiteks ühel isiksusel on diabeet, siis see haigus tulebki reaalselt esile momendil, kui antud iseloom ennast näitab. Dr. Fletcher esitleb seda psühholoogilist isikute lõhestumist kui järgmist astet inimevolutsioonis mõistmaks aju ja inimvõimete maksimaalset potentsiaali.
Kevin on aastaid olnud produktiivne ühiskonna liige tänu Dr. Fletcheri suurele tööle ning Barry juhtimisele - üks Kevini iseloomudest, kes on loomulik liider ja riidedisainer, kuid siis läheb midagi valesti. Esile tõusevad eelnevalt keelatud ja tugevalt maha surutud tumedamad iseloomud Dennis ja Patricia, kes röövivad kolm noort ja puhast tüdrukut, et neid hoida toiduks salapärasele ennast peagi ilmutavale olendile The Beast. Üks tüdrukutest - Casey Cooke (Anya Taylor-Joy) - peidab endast tumedat saladust, mis teeb mustast situatsioonist põneva kassi-hiire mängu, kus rollid ei ole selgelt defineeritud.
"Lõhestunud" on "Purunematu" ("Unbreakable", 2000) sümboolne järg, võttes väga palju üle sellest konkreetsest filmist nii muusika, stiili kui ka karakterite arengu poolest. Tehnilist oskust täis teos jääb natukene McAvoy ülimalt dramaatilise ja meisterklassi esitluse varju, sest kohati konarlik ekraniseering tõuseb alati pinnale momendil, kui noor ja andekas näitleja kaamera ette vabaks lastakse. Kõik erinevad isikused on detailsed nii kõnes, kehahoiakus, liikumises ja näoilmetes, minnes vahepeal otse publiku silmade ees üle ühest rollist teise, pidades dialoogi iseendaga. Selline töö on auhinda väärt ja üks meeldejäävamaid elemente tervest filmist, sest just McAvoy roll annab loole juurde selle vajaliku ettearvamatuse ja kamalutäis hullust.
Anya Taylor-Joy on tagasi endale tuttavas žanris ("Nõid", "Morgan") ning peidab enda imeilusa nukunäo taga tumedat ja vaimselt halvatavat minevikku, luues vajaliku dünaamika kahe peamise karakteri vahel. Noor ja andekas tüdruk on ennast tõestanud kui esmaklassiline õudusfilmide järgmine põlvkond, tuues Casey rolli kõik eelnevad kogemused. Casey, kes juhuse tahtel on üks kolmest röövitud tüdrukust, ei käitu kordagi nagu ohver - vaid on vaikne, tasakaalukas, tähelepanelik ning vaatab enda röövijat nagu jahimees saaki läbi teleskoobi. Kolmas oluline etteaste on Dr. Fletcher, kes käitub kui publiku ja lavastaja vahendaja, küsides õigeid küsimusi ja andes vajalikku informatsiooni õigetel momentidel. Rollis astub ülesse Betty Buckley, kelle esimene roll oli 1976 aasta õudusklassikas "Carrie", kus naisel oli samalaadne näitlejatöö.
Kevin on üks äärmiselt huvitav karakter, läbi kelle saab teha niivõrd palju erinevaid teemasid, siis olles seda maininud, pean ütlema, et olen veidi pettunud Shyamalani valikust olla sedavõrd tavaline, et noored pesus tüdrukud kusagil keldris on see ehitusblokk, millega vaatajat proovitakse kinotoolis hoida. Väikestest vigadest hoolimata on film suurepärane ja kindel meeldetuletus, et M. Night Shyamalan on enda žanris tõeline kunstnik. Mees teab, kuidas lugu rääkida ja seda esitleda piisavalt häirivalt, et see mõnda aega meelest ei läheks.
Endale omaselt esitleb ta tugevad peategelased ja mitte-midagi-ütlevad kõrvaltegelased, mis koos tehniliste oskustega nagu osav monteerimine ja imeline kaameratöö, loovad täpselt sellise visuaalse tüki, mida oleme ammu oodanud. Ta toob kokku ohvri ja kurjategija, haavab neid mõlemaid rolle sedavõrd palju, et kaotada ära selged piirid nende vahel ning näitab, kui võimas on oskus enda valu tugevuseks pöörata ja tuletades meelde, et armid ei ole midagi muud, kui märk sellest, et oleme elanud.
"Lõhestunud" sisaldab elemente filmidest "Identiteet" ("Identity",2003) ja "Hiilgus" ("The Shining", 1980) ning McAvoy on varasemalt teinud sarnast rolli filmis "Kõnts" ("Filth",2013), Taylor-Joy kaks viimast filmi on psühholoogilised õudusfilmid, Betty Buckley alustas enda karjääri samasuguse rolliga ning muidugi M. Night Shyamalani enda karjäär ehitati üles täpselt selliste filmide ja stiiliga, seega saab öelda, et kõik teevad täpselt seda, mida nad kõige paremini oskavad ning ehk on ka see põhiline põhjus, miks see kõik nii hästi töötab.
Allikas: filmiarvustus.eu
"Lõhestunud" on praegu Forum Cinemas kinodes.
