ARVUSTUS: "Kosmos meie vahel" – Pinocchio, kes saabus Marsilt
Mõeldud-tehtud. Poiss hüppabki kosmoselaeva ja sõidab tüdruku juurde. Ta ise elab sõbralikul naaberplaneedil Marss, mille esimeses inimkoloonias ta sündis ja üles kasvas.
Tuntud näitlejatest löövad kaasa Gary Oldman, Carla Gugino ja BD Wong, sest ka korralikud teismelised vajavad täiskasvanut igaks juhuks lähedusse.
"Kosmos meie vahel" (tore mitmetähenduslik eestikeelne pealkiri võiks olla ka "Ruum meie vahel") kuulub tiinekafilmide praegusesse lainesse, mis on kinoekraane uhtunud umbes viimase kümne aasta jooksul. Ehk isegi kauem. Oleneb, kas hakata arvestust pidama näiteks "Twilightist" või Harry Potterist.
Hollywood ei pea teismelisi enam siiski piisavalt glamuurseks, nii et sellise sihtgrupi tähistamiseks on võetud kasutusel termin young adult (e.k noor täiskasvanu). Kuna selle lühend YA on tõepoolest lihtne ja meeldejääv, siis ma kasutan seda samuti.
Jätke meelde, YA. Selle valdkonna filmid armastavad miksida romantikat, ulmet ja märulit, mida kõike pakub ka "Kosmos". Kuid see toob menüüsse siiski ka värskeid asju.
Esiteks põhineb see algupärasel stsenaariumil, mitte romaanil nagu üks tavaline YA. Teiseks pole siin YA-vallas tüütult levinud klišeesid nagu düstoopiline (tuleviku)ühiskond, üleloomulikud olendid, kellega võidelda või suhtesse astuda, vms. Ka selgelt mustvalget vastandumist pole, a la head vs pahad. Lisaks viibivad tegelased suure osa ajast reaalses ohus, nii et vaataja ei tunne nagu oskaks tihti öelda, kas ja kes püsti jääb.
Ja viimaseks, aga sugugi mitte vähemtähtsana – "Kosmosel" on selline meeldiv, mõnd Spielbergi klassikat meenutav fiiling, mis toob ulmesse tagasi parimas mõttes peresõbraliku seiklusliku õhkkonna.
Minu hinnangul läheb see seikluse tunne uuema aja filmides tihti kaduma, sest rõhk on efektidel ja suurejoonelistel märulistseenidel, mitte kas see kõik tekitab meis mõnusa seiklusliku tunde või ei. Ka vana Spielberg ei suuda seda head fiilingut alati saavutada. Aga siin on see täiesti olemas. Lugu ja tegelased mõjuvad nii südamlikult ja inimlikult, et neist on põhjust hoolida.
Viimase õnnestumiseks on suure panuse andnud Asa Butterfield, kelle jaoks see film on midagi ühe-mehe-šõule lähenevat, kuigi ta on alles õrnas eas (aprillis saab 20, võtete ajal oli 18) ja teistel tegelastel on ka palju ekraaniaega.
Lapsnäitleja, keda sa ilmselt poolmäletad linalugudest nagu "The Boy in the Striped Pyjamas", Martin Scorsese "Hugo" ("Hugo Cabret' leiutis 3D") ja "Enderi mäng" ("Ender's Game"), on sirgunud väärt nooreks näitlejaks.
Mulle meeldis tema sooritus väga. Butterfield suudab kenasti filmi kanda ja temaga tekib vaatajal kergesti side, sest me kõik teame, mis tunne on mitte oma keskkonda sobida. Tema puhul nii otseses (elu Marsi koloonias ja Maal on erinevad) kui ka ülekantud tähenduses (lapsepõlv tuleb selja taha jätta ja suurele teekonnale asuda, oma ja turvaline vs võõras).
Ta leiab pealtnäha ideaalse tasakaalu rolli poolt nõutavate ebamaisuse ja hingestatuse vahel, mis tekitab soovi näha kutti oma töö eest peagi ka mingeid auhindu saamas, või vähemalt kandideerimas.
Tegelasel on isegi omapärane meeldejääv pinocchiolik kõnnak ja liikumine, mida põhjustab tema keha harjumatus Maa gravitatsiooniga, mis on Marsi omast rängam.
Teine kõige huvitavam sooritus tuleb vanameister Gary Oldmanilt, kes on sedapuhku uljas ja lennukas. Ta pole nii väljapoole elavat ja värvikat tegelast pakkunud juba mõne aja jooksul (vähemalt mitte tuntud filmides) ja see tekitab kerge kahetsustunde, et teda on nii vähe kasutatud. Loo seisukohalt on tema taustale jätmisel siiski mõtet.
Kui mu seekord hinne 8 tundub üllatavalt kõrge, siis meenutan, et hindan teismelistele, mitte täiskasvanutele suunatud filmi. Mu ootused pole nii kõrged kui näiteks Jim Jarmuschi uue projekti puhul. Õigupoolest läksin seansile täitsa ilma ootusteta.
Aga 8 pole liiga lahke hinne. "Kosmos meie vahel" meeldis mulle väga ja selle üldine headus enam kui kompenseerib puudujääke nagu kiirustades esitatud lugu, mis toimiks mõjusamalt pikemal kujul. Kui sündmustel ja tegelastel oleks rohkem ruumi "hingata" ja areneda, siis võiks see teos olla sündinud moodne klassika. Näiteks (mini)sarja kujul.
Kui "Kosmos" meeldis ja sa soovid veel midagi sarnast ja sarnaselt head YA valdkonnast, siis soovitan sellist teost nagu liigutav draama "Süü on tähtedel" ("The Fault in Our Stars", 2014).
Või "Tulevikumaa" ("Tomorrowland", 2015), mis on ebaühtlane, aga hea näide, kuidas YA sihtgrupile värskel kujul ulmet ja märulit pakkuda.
"Kosmos meie vahel" on praegu Forum Cinemas kinodes.
Soovin selle arvustuse lõpetada sõnamängulise anekdoodiga, mida ei hakka inglise keelest tõlkima, sest nali läheks kaduma:
Q: Why did astronaut leave his wife?
A: He needed more space
