5 head filmi, mida ei peetud tänavuste Oscarite vääriliseks

Eelmisel nädalal kuulutati välja Oscarite nominatsioonid ja nagu ikka ei saa kõik valitud filmidega rahul olla, kuid need 5 filmi olid eelmisel aastal sama silmapaistvad kui nomineeritud filmid ning väärinuks Oscaritel palju rohkem tähelepanu. Mis filmid väärisid Sinu silmis Oscaritel rohkem tähelepanu? Anna neist kommentaarides teada!

1. "Nõid" ("Witch")

Filmikriitik ja õudusfilmide fänn Rasmus Rammo kirjutas eelmise aasta aprills arvustuse, milles kinnitas, et see palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki.

Sünopsis: Müstiline, atmosfääriline, painajalik ja verdtarretav - just need sõnad kirjeldavad kõige tabavamalt õudusfilmi "Nõid“, mis pärast linastumist mullusel Sundance’i filmifestivalil on saanud kriitikute erakordselt kiitva vastuvõtu osaliseks ning võitnud Londoni Filmifestivalil parima debüütfilmi auhinna ja Sundance’i Filmifestivalil parima draamarežii auhinna. Ka kirjanik Stephen King tunnistas pärast seanssi, et film ajas talle korralikult hirmu nahka.

Seni arvukalt lühifilme teinud Robert Eggersi muljetavaldav režissööridebüüt täispika filmiga viib vaataja 17. sajandi Uus-Inglismaa kõledas metsas elava pere rüppe, kes hakkab pärast pisibeebi kadumist kogema seletamatuid musta maagia ja nõiakunsti ilminguid. Ka karastunud õudusfilmi fännile hõlpsalt naha alla pugev jubedik ei luba hetkekski rahulikult hinge tõmmata ja võlub oma ehedusega. Pannes rõhku pisemalegi detailile on suurte kunstiliste ambitsioonidega Eggers andnud endast kõik, et film oleks võimalikult täpne ja ajastutruu. Näiteks on kõik kostüümid õmmeldud käsitsi. Sünge salapärane maailm haarab esimesest kaadrist alates endasse, kohutab ja raputab, kuni pead silmad sulgema kinnitamaks endale, et tegemist on vaid filmiga.

2. "Nobenäpp" ("The Handmaiden")

Ralf Sauter tõi arvustuses välja, et filmi muudab paeluvaks selle esileküündiv feminiinsus ja sensuaalsus elik omadused, mis võlusid ka "Stokeri" puhul. Fookus on suuresti naistegelastel ja nende omavahelistel suhetel, sh seksuaalsetel, ja Park tekitab oma pealetükkivalt esteetilise, kuid pingsa käsitlusega vaatajas stimuleeriva piilumise ning avastamise tunde. Mehed on siin lihtsalt vuajeristid ja perverdid (veel hullemad kui mina!). Näidates erinevate tegelaste perspektiive, serveerib Park ehmatavalt suure mahlase tüki, aga need, keda vaevanud kaua nälg rikkaliku ja kaaluka kvaliteetfilmi järele, närivad kindlasti sama suure isuga nagu "Oldboys" näris peategelane elusat kaheksajalga. Magusalt meelelise õhustikuga "The Handmaiden" on lahedalt üles ehitatud ja meisterlikult lavastatud draama, mis tähelepanu ära teeninud.

3. "Taskunoamees" ("Swiss Army Man")

Möödunud aasta üks veidramaid filme oli esindatud ka Kinoveebi aasta parimate filmide edetabelites ning seda põhjusega: absurdsusele vaatamata on tegu liigutava looga sõprusest. Filmis teevad suurepärased etteasted Paul Dano ja Daniel Radcliffe ning režissöör väärinuks kindlasti äramärkimist.

Kinoveebis ilmunud arvustuses kinnitas Helen Schasmin et läbi terve linateose on tunda, et film on tehtud filmi enda pärast, ja mitte ühelgi hetkel ei võta lugu ennast liiga tõsiselt, sest need hetked, mis kisuvad tõsisteks, „rikutakse“ musta huumori või absurdiga – võll keeratakse pingule ja siis lastakse vaikselt pinge taas alla, nagu salapeer, mida igaüks käib üksi nurga taga laskmas, teistest eemal (spoiler filmist). Siiski hakkad kogu selle krempli keskel paratamatult kaasa mõtlema käsitletavate teemadele nagu surm, hirm ning mis juhtub inimese füüsilise kehaga, kui ta sureb ning mis on filmis päriselt ja mis ettekujutletav. Igal juhul on tegemist korraliku fantaasia kompotiga, mis toob vaatajani veenvalt ühe laiba ja noormehe tõelise ning igavese sõpruse.

Filmikriitik Raiko Puust oli samuti positiivselt meelestatud:

Praegune filmiajastu on domineeritud superkangelaste, halbade raamatute ekraniseeringute, veel hullemate rebootide ja mittevajalike järgede poolt, siis on kerge ununema, et originaalsuses on kuld. Keeruline on olla originaalsem kui seda on "Taskunoamees", mis on veider, täis naerupahvakaid ning üllatavalt humaanne lugu, arvestades, et mis tegelikult ekraanil toimub.

Paul Dano on muutnud teatud viisil tüüpkarakteriks - ekstsentriline veidrik, kuid see ei ole kohe kindlasti halb, vaid pigem kompliment mehe arenenud oskustele kui karakternäitleja. Selles filmis astub Dano ülesse Hanki rollis, kes on näiliselt üksikul saarel olnud juba pikemat aega ning enne, kui jõuab endalt elu võtta, uhtub kaldale mehe laip (Daniel Radcliffe), kelle nimeks saab Manny. Sealt edasi algab seiklus, mida on keeruline sõnadesse panna.

Täis peerunalju ning eelkõige suurepärast dialoogi, mida esitavad maailmaklassi näitlejad, pean tunnistama, et selliselt naerda pole juba ammu saanud. Veidrikust vaimuhaige ja gaasidest paisuva laiba seiklused läbi metsa on veider idee, mis toimib igas punktis läbi kogu selle seikluse, mille puänt tekitab vestlust filmi näinud inimeste hulgas veel mõnda aega. Eelkõige silmapaistev näitlejatöö ning harjumatult veider viis lugu jutustada on need, miks hindan seda teost sedavõrd kõrgelt.

4. "Paterson"

Jim Jarmusch on üks hinnatuimaid Ameerika režissööre, kuid Ameerika FIlmiakadeemia pole seda senini mõistnud: lavastaja on karjääri jooksul saanud ühtegi Oscarit. Kriitikud olid veendunud, et tema viimase aja kõige oscarisõbralikum film "Paterson" murrab senise traditsiooni, aga nii siiski ei läinud.

Filmikriitik Raiko Puust andis Kinoveebi möödunud aasta edetabelite jaoks filmist väga hea ülevaate:

Adam Driver (Kylo Ren) on praeguse ajastu üks filmimaailma suurimaid meesstaare ja just tema selle teose minu teele tõi. Linaloo lavastaja ja stsenarist Jim Jarmusch on tuntud meister ning "Paterson" on imeline lisa mehe veel imelisemale karjäärile. Film on emotsionaalselt provokatiivne ja intellektuaalselt väljakutsuv, luues situatsiooni, kus publikust saab kunstnik, kes näeb korda igapäevases hallis kaoses. "Paterson" on meeldetuletus, et luuletaja ei pea olema sõnaosav, vaid ainult avatud südamega ning valmis kuulama enda ümbritsevat keskkonda. Iga inimene oskab seda - peab ainult tahtma.

Selle teose puhul on mõtestamiseks nii palju erinevaid kihte, mida kaudu võibki sügavustesse minema jääda. Halli argipäeva poeetiline võlu on saadud filmilindile ning see ei ole väikene saavutus. Kohe kindlasti mitte.

Kõik algab aeglaselt kui näeme elu läbi Patersoni (Adam Driver) igava rutiini. Mees ärkab ülesse, joob kohvi, sätib otseks viltu vajunud postkasti, mis häirib rahuliku elu struktuuri ning veedab oma päeva juhtides bussi mööda samanimelist linna - Paterson. Hoides silmad teepeal, fokusseerib mees oma tähelepanu reisijate jutule ning õhtuti paneb need kirja kui luuletused väga tähelepanematusse märkmikusse. Esialgu veidralt mannetud ja igavad luuletused tekitavad haletsust mehe üksluises ja kohati täiesti mõttetus elus. Sama rutiin päevast päeva. Paterson jagab maja koos enda pikaaegse tüdruksõbraga Laura (Golshifteh Farahani), kes ei suuda mõista, miks puudub mehel ambitsioon enda töid avaldada. "Patersoni " vaikne samasus ja väikene maailm siiski peidab endas rohkem, kui suurepäraselt lavastatud temaatiline origami, mis liigub allaandmise ja ootamatuste suunas.

"Paterson" on üks neist filmidest, mida peab vaatama ja kaasa mõtlema, sest edasi anda kogu seda massiivset sisu on äärmiselt keeruline ja üle minu võimete. Selge on see, et film on kirjutatud ja lavastatud selliselt, et on võimatu ennustada, mida keegi sellest endaga kaasa võtab, kuid saan garanteerida, et kasvamine (mis on minu igapäevane eesmärk) saab olema tuntav. Jarmuschi omapärane stiil tuleb eriti tugevalt esile momendil, kui taipad, et oled vaadanud tühja linnatänavat mitu minutit, kus ei ole mitte midagi...kuid see kogemus on inspireeriv, muusika tekitab emotsiooni, valgus on ideaalne ning igapäevased mured kaovad.

Film toetub neljale komponendile - kordus, vaikselt ligi kriipiv huumor, veidrus ning Laura ja Patersoni suhe. Kordus on tugev läbiv teema, kus Paterson elab linnas nimega Paterson, pidevalt on ekraanil kaksikud, kuuleme luuletusi kaks-kolm korda ning saame lisaks veel ekraanilt lugeda, tegevused on kohati sedavõrd samasugused, et tekib mõte et äkki vaatab kordust. Vaikne huumor on täpselt selline nagu inimesed seda päevast päeva kohtavad ning kohtadest ja momentidest, kus seda ehk ei peaks tulema. Veidrus ja kontrastid tulevad mängu Laura ja Patersoni elus, kuidas juhtuvad ootamatused ning kuidas need hiljem nende eludes tagasi peegelduvad. Viimane element on suhe kahe erineva inimese vahel. Seda esitletakse kui õnnelikku ja muretut - pole segavaid faktoreid (televiisor, telefon, arvuti, raadio jms), ilm on koguaeg ilus, nad armastavad üksteist, suhted ümberringi on sõbralikud, kõik näib lihtne ning ainukene suurem draama toimub väljaspool seda suhet ja seegi kaob ilma tagajärgedeta. Ilma tagajärgedeta elu, mis näitab, et iga lihtsa tegevuse taga on talenti - kirjutamine, söögitegemine, dekoreerimine, sõitmine, maletamine, suhtlemine...ja leian, et see on vahelduseks väga positiivne viis, kuidas maailma vaadata.

Paraku selline ehitus on võib-olla ka üks põhjuseid, miks see film ei ole auhinnaperioodil teemasse tõusnud. Eelnevalt nimetatud neli komponenti oleks saanud lükata suuremasse äärmusesse, vihjates ehk ambitsiooni puudulikkusele. Või lisada rohkem sügavust emotsioonide näol, kus hetkel on teos suuresti ainult hea tuju ja inspireerimise jaoks loodud. Ütlen ausalt, et eelmise aasta üks parimaid kogemusi ning kindel soovitus igale täiskasvanud hingele.

5. "Vaikus" ("Silence")

Scorsese "Vaikus" siia nimekirja tegelikult ei sobi, sest filmi operaator teenis Oscari nominatsiooni, aga sellega Ameerika Filmiakadeemia tunnustus ka piirdus. Võrdluseks teenis režissööri 2013. aasta "Wall Streeti hunt" 5 nominatsiooni ning 2011. aasta "Hugo" pälvis 11 nominatsiooni ja 5 võitu. MIks jäeti Scorsese film seekord täiesti kõrvale? Asi võib olla filmi sisus, pikkuses ja raskesti seeditavas ja müüdavas loos: see on kahe 17. sajandi jesuiidi preestri reisist Jaapanisse, et leida nende õpetaja ja levitada kristluse õpetust.

"Taksojuhi", "Hugo", "Kahe tule vahel", "New Yorgi jõukude" ja paljude teiste meistriteoste režissööri jaoks on "Silence" väga oluline film, sest isegi 74-aastaselt pidi temasugune legendaarne filmitegija nägema väga palju vaeva, et film töösse läheks. Projekti viivituse põhjuseks võib lugeda ka algmaterjali: nimelt põhineb "Silence" Shüsaku Endō samanimelisel romaanil, mis leiab aset 17. sajandi Jaapanis ning muidugi pole selline lugu suurstuudiote jaoks kõige huvitavam, sest ei pruugi tõmmata isegi Scorsese kuulsuse abil piisavalt palju rahvast kinodesse.

Mõned kriitikud võrdlevad filmi nii Ingmar Bergmani kui ka Kurosawa parimate töödega ning peaosatäitjad Neeson, Garfield ja Driver olevat suurepärased. Õnneks või kahjuks pole kõik kriitikud nii positiivsed: paljud leiavad, et tegu on järjekordse valge mehe eneseleidmise looga, mida oleme juba liiga palju näinud.

Scorsese järjekorras 24. mängufilm "Silence" linastub Forum Cinemas kinodes 17. veebruaril.

Vaata lisaks:
Selgusid 2017. aasta Oscari nominendid.
Kuldmehikeste ajalugu: vaata mis filmid on võitnud parima filmi Oscari viimase 25 aasta jooksul
TREILERID: Need 9 filmi kandideerivad parima filmi Oscarile.
20 filmi, mida peaksid enne Oscarite jagamist kindlasti nägema.