DJ Meelis Meri klassikalise muusika taust aitab paremini plaate keerutada: olen tänulik oma emale, kes sundis mind klaverit harjutama

Sel reedel mängib Tallinna ööklubis 9/11 muusikat Meelis Meri, kes esitleb seal ka oma uut EP-d "Complex”. Kohale on kutsutud ka Läti underground kultuuri edendavad DJ-d Taran & Lomov ning kodumaine technoprintsess Merimell. Legendaarse duo Rulers Of The Deep ühe osalisena on Meri ilmselt tuntud kõigile klubimuusika austajatele, kuid kui paljud teavad, et just tema on üks neljast mehest, kes DJ-na praegusele Eesti klubikultuurile üldse hoo sisse lükkas…

Sa oled olnud areenil üle 20 aasta, kuidas sai sinust üldse DJ?

Minuga on üldse kuidagi läinud nii, et kõik asjad käivad risti vastupidi "normaalsest" maailmast. Ma teadsin juba varajases eas, mida ma suurena teha tahan. Mind paelus algusest peale kõik, mis on seotud raadioga: saated, raadiojaamad, signatuurid, atmosfäär. Ma olen 27 aastat raadiotes töötanud ja teen seda edasi kuniks jaksu on. Vähesed aga teavad, et päris suure tähega DJ-ks ma pole ennast kunagi eriti pidanud, ennekõike olen muusik ja stuudionohik ning olen siiani, plaatide mängimine oli asjade loomulik jätk. Ma alustasin muusika tegemist ja produtseerimist juba 90-ndate alguses, koolibändid, igasugused põnevad projektid, süntesaatorid – kõik see muusika oli väga huvitav, uus ja värskendav!

Kas mäletad oma esimest keikat?

Bändikeikkad olid mul juba mitu aastat enne seda kui plaate mängima hakkasin, aga ma arvan, et see oli klubis “Piraat" Pirita Top-i kompleksis. 1993-1994 asusin tööle Makarov Muusikusse, kus oli Top Raadio, Piraat, Tipp TV ja palju muid tegevusi! Mäletan hästi seda hetke kui läksin Jüri (Makarov) käest küsima: "Kuule kas me võiks hakata tegema klubiõhtuid Piraadis?"

Jüri andis mulle kolmapäeva, sest nädalavahetused olid juba kõik Mart Mardisalu ja Tiit Priideli pidusid täis ja sellel ajal tundus klubimuusika mängimine ja propageerimine üldsusele nagu mingite veidrike paraad. Aga asjad võtsid teise pöörde, meil oli kolmapäevadel 800-1000 inimest klubis ning tavalisest liikumisest sai kultuur, mis on 25 aasta jooksul siin Eestis arenenud uskumatult suureks! Meid oli neli - Raul Saaremets, Don Lange, Aivar Tõnso ja mina. Raul oli juba teinud pidusid Malemajas enne Piraati, nii et tal oli juba kogemus. Esimesed plaadimängijad (Technics SL 1200) ostsime järelmaksuga kellegi suva Soome ärimehe käest, kellel oli Viimsis klubi Gin Gin ning seal nägin Gunnar Grapsi mängimas 80-date “sukkpüksi heavyt" nendelt plaadimängijatelt! Me astusime ligi ja teatasime, et meil on neid plaadimängijaid väga väga vaja. Need mängijad on siiani alles, Rauli juures vist. Ma loodan, et need lähevad kunagi muuseumisse, sest see on ajalugu.

Oled mänginud sellistel legendaarsetel sündmustel nagu Vibe ja Sundance Music Festival, kuidas sa kirjeldaksid Eesti klubimaastiku siis ja täna?

Ma pole eriline heietaja, et "kunagi oli kõik parem" - siis olidki ajad teised, muru on ja jääb vanasti rohelisemaks. Aga nüüd on teised ajad ja sellega tuleb kaasas käia – tehnika on muutunud drastiliselt, muusika formaadid on teinud karussellilaadse liikumise vahepeal, äge ju! Mulle need vingujad peale ei lähe, kes on jäänud kuskile aegadesse. Mulle meeldib väga nostalgitseda vahel, aga see on ju ainult hea, sest ma tean mis siis toimus ja praegused noored ahmivad sellist infot hea meelega sisse. Miks siis mitte.

Kõige võimsam mälestus festivalist/peost, kus sa mänginud oled?

Oh neid on ju palju tegelikult. Iga pidu, festival, klubiõhtu on minu jaoks oluline! Ma pole õnneks mänginud pidudel eriti, kus inimestel on täiesti suva, kes seal puldis on. Ma tavaliselt eiran neid juba varakult! Vanasti, kui mängisime (ROTD) iga nädalavahetus kuskil maailma eri nurgas või Eestis. Väga tihti ütlesin mänge ära, sest suvalised kohvikumängud mind absoluutselt ei huvita! Aga eks need kõige paremad mälestused on ikka meie enda Tallinn Expressidelt. Seal tunneme end kodus ja hästi ning anname endast 156%. Ja meie rahvas ja fännibaas on lihtsalt super, suur kummardus neile.

Kõige eksootilisem koht, kus oled mänginud?

On kaks kohta maailmas, kus mul on suu pärani vajunud. Üks on nendest kindlasti Murmansk, põhjas kaugel Venemaal, Norra piiri ääres, kus ma olin üks esimesi välisesinejaid paaris kohalikus klubis.

Lennujaamas (40m2 putka) olid inimesed punaste nelkidega vastu tulnud, oli polaaröö, kõik inimesed kellega kohtusin olid maailma lahkemad päris Vene inimesed! Üks klubi oli välimuselt nagu remontimata Õismäe polikliinik, aga sees ujusid haid ja muud mereelukad üle lagede ja seintes tohutu suurtes akvaariumites. DJ booth'i taga oli kaetud viie meetrine laud kõikvõimaliku mereanniga ning muu hea-paremaga! Selles linnas sain teada tegelikult, mis on tõeline Vene hing ning minu arvamus Vene rahvast muutus absoluutselt teistsuguseks kui siiani on seda meile pähe tambitud.

Teine koht on kahtlemata Ecuador! Võimas Lõuna-Ameerika riik, kus vaesus ja rikkus on üksteise kõrval nii tajutav, et kohati tundus nagu oleks muinasjutus. Andides mägiteedel kõnnivad tavalised inimesed AK-47-d õlal, 70% autodest on kuulikindlad, sest autode vargused seal maal on nagu teine dimensioon – kuul pähe ja minema! Sõitsime alati kahe autoga (turvad taga, nagu presidendil) esinemiskohta ja tagasi. Meie keikka tellijal oli näiteks oma isiklik loomaaed, eraldi maja kunstile ja vastuvõttudele, muljet avaldav garaaž, nagu film filmis!

Mis teeb ühest DJ-st hea DJ?
DJ on hea siis kui ta ei alahinda oma publikut, oskab tehniliselt hästi nüansid välja tuua ning saab aru, et muusika mida ta mängib on ka tema enda meelest hea ja naudib seda 100%! Rahvas saab sellest kohe aru, kui DJ arvab, et saalis on kari lambaid kes on maailmaimet tulnud kaema.

Räägi oma uuest EP-st ja hetke muusika suunast/eelistusest. Mis sind praegu kõige enam mõjutab?

Olen olnud alati väga laia silmaringiga muusika suhtes. Ammutan energiat ja inspiratsiooni uue loomingu jaoks absoluutselt igalt poolt! Mul on nagu sisse kodeeritud andur, mis salvestab alateadvusse mingeid veidrusi. Iga imelik igapäevaelu saund või nüanss tekitab uued ideed, mille pean realiseerima lähima aja jooksul! Ma kirjutan palju ideid üles telefoni, salvestan ka mingeid harmooniaid, et see kõik alles jääks kui stuudiosse lähen. Ma kuulan igapäevaelus väga vähe seda muusikat mida ma mängin või loon, sest mõjutusi tuleb meie inforuumist niikuinii.

Seega ma väldin neid nii palju kui võimalik, et jääda enda saundi juurde! Ma kuulan palju muusikat, aga põhiliselt vanu 80-90-date vinüülalbumeid. Lihtsalt et saada “failid” peas korraks lahti! Uus EP on segu technost ja breakbeatist, need on mu juured ja koht kust tulen. Ma püüan end väljendada muusikas ausalt!

Ma ei suuda tammuda kunagi ühe koha peal, ma lihtsalt pean tegema erinevat muusikat, erinevaid stiile, lauljatega ja ilma, koostöös ja soolona! See on mu elu. Suured tänud siinkohal mu headele Läti sõpradele Bogdanile ja Maxile, kes olid nõus kohe selle EP välja andma! Nad on tugevad tegijad Läti undergound skeenes aastakümneid ja nad on oma austuse välja teeninud. Ma olen tänulik selle üle, et saan teha oma tööks seda, mis mulle väga meeldib. Kuigi vähendan teadlikult oma öiseid üleval olemisi nädalavahetustel, et säilitada normaalne tervis ja et saaksin olla rohkem koos oma perega!

Sul on klassikalise muusika taust. Kui palju on see sulle produtsendi/loojana kasuks tulnud?

See on väga palju kasuks tulnud, mul lihtsalt läheb vähem aega harmooniate, meloodiate, trumm-groovide realiseerimiseks. Ma olen tänulik oma emale, kes sundis mind klaverit harjutama, kuigi ma seda eriti ei tahtnud teha.

Koolis olin ma väga halb reaalainetes, põhiline oli, et eriala ehk klaver oleks korras, mis mul ka oli. Mäletan siiani, kui mu matemaatika õpetaja Kallaste ütles klassis kõigi ees: "Meri, sa oled selline turvas, et ma viskan su kohe siit aknast alla muru peale, et sa enam siia tundi ei tuleks". Aastaid edasi, kui soetasin oma esimese päris süntesaatori, sain aru et matemaatikal ja muusikal on suurem seos kui arvata oskasin! Sõna otseses mõttes. Tegemata töö oli vaja uuesti selgeks teha.