"Meil oli mõnikord Adaga lahkhelisid, aga need johtusid pigem tema seisukorrast. Ta ei olnud paha, üldse mitte, mina olin palju pahem.

Ta oli mulle kui õde – täielik õde, õudselt hea inimene. Aga ikka ja jälle küsin ma enda käest, miks ta kuramus nõnda tegi, ta ju tappis iseennast. Tegelikult tappis," valguvad Kulla silmad vett täis ja tal on korraga raske rääkida: "Mul pole nüüd ju kellegagi kõnelda."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena