Kui mitte kõige menukam, siis kindlasti üks popimaid sääraseid kokteile ongi romaan "Rehepapp ehk november" (2000), millel film põhineb.

See kujutab Eesti talurahva elu mõisnike ajastul ja toob Kivirähkile tavapärases muhetögavas vormis välja eestlaste varjupoole, mida me edu ja glamuuri ihaluses alla suruda või unustada püüame.

"Rehepapis" (romaanis) tegutsev maarahvas ongi häbenematult ja varjamatult rumal, ahne, enesekeskne ja ropp, mis pakub rikkalikult ainest vaimukateks lookeste esitamiseks.

See romaan on minu jaoks nagu Eesti "Švejk": kahtlemata värvikas ja naljakas, aga väsitav läbi lugeda. Puudub tugev keskne lugu, mis pakuks motivatsiooni neid vaimukusi aina edasi lugeda, kuni lõpuni välja. Ma lugesin küll, aga siiski.

"November"

"Novembri" stsenarist-režissöör Rainer Sarnet on valinud sama lähenemise või ülesehituse ja ma väidan, et see töötab tulemuse kahjuks.

Raamatu puhul on selline killustatus või laialivalguvus üsna okei, sest see on suhteliselt lühike ja on tavaline, et raamatuid tingimata ühe hooga ei läbita. Ligi kahetunnises filmis mõjub see aga teatud mõttes halvavalt.

Kes Kivirähki loomingut ja selle tähtsust Eestis tunneb, leiab filmi vaatamiseks põhjust puhtalt selle olemasolust. Kes siis ei taha näha, kuidas Kivirähk on ekraanile toodud, eks ole.

Kui aga lähened n-ö puhtalt lehelt, siis on raske mõista, kes sellist filmi täpselt laigiks. Peale nende, kes naudivad puhtalt lavastuslikku osa. Pildiliselt on "November" tõesti hämmastav ja ebamaine, nagu võid veenduda teksti lõppu lisatud reklaamklipi abil.

Igav mul ei hakanud ja visuaalselt on kõik väga mõjuv, aga... juba päris alguses hakkas torkima, et lugu vajab enda ümber või toeks mingit arusaadavat üldist konteksti. Eriti kuna tempo on aeglane ja suuri sündmusi vähe. Miks me neid tegelasi jälgime? Miks toimuv tähtis või eriline on? Ma väidan, et mu arvustuse neli esimest lõiku annavad toimuvast tunduvalt selgema ülevaate kui kogu film ise.

"November"

Kasvõi mõned minutid seletavat teksti või veidi pealelugemist võiksid siin aidata. Kui Kivirähki tähtsus on tundmatu või ebaoluline, siis ennustan, et vaataja tunneb sideme puudumist ekraanil toimuvaga juba esimese 15 minuti jooksul.

Lõpupoole kerkib üks kindel liin küll selgelt esile – kes on raamatut lugenud, aimavad, millest jutt –, aga kokkuvõttes mõjub asi nagu niisama ilma selge sihita ilutsemine.

Kivirähk tunnistab, et talle "November" (film) meeldis. Ja küllap paljud lähevad seda vaatama ka. See ongi vast kõige tähtsam.

Kes vaatas teose meeleolukat treilerit, sellel jääb ilmselt mulje, et sündinud on haarav algupärane Eesti õudukas.

Nagu treilerite puhul ikka juhtub, on see tegeliku sisu suhtes petlik. Sarneti teose õudukaks nimetamine on selle termini meelevaldne venitamine, kuigi pildiline pool säärast sildistamist muidugi toetab.

Mis mind Eesti filmi puhul alati häirib, on see, kuidas see kõlab kui teleteater. "November" kõlab suuremalt jaolt loomulikult, aga treiler on ehtne teleteater.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena