Neli nädalat tagasi kukkus ta oma Kadrioru kodumaja uksel nõnda õnnetult, et murdis parema õlavarreluu. Läks prügi välja viima, koer vasakus kaenlas, ja rääkis samal ajal telefonis ühe Ameerika produtsendiga, kui korraga olid jalad alt läinud, kirjutab LP.

„Minu kukkumist juhtus pealt nägema üks soomlane kõrvalmajast – nagu Eri ise oleks ta saatnud! Tema kutsus kiirabi, kes toimetas mu haiglasse,” meenutab Ariel õõvastavat päeva, mis sundis ta pikaks ajaks kahe seina vahele üksindusse. Ariel Klas on luumurdudega kimpus olnud varemgi: kaks aastat tagasi kukkus ta katki mõlemad jalaluud. Siis oli Eri veel tema kõrval ja traumast tingitud sunnitud liikumatus ei olnud emotsionaalselt ja psühholoogiliselt nii ränk kui praegu, üksinda elades.

Lesk usub, et ta pandi vaimselt ja füüsiliselt seisakusse selleks, et ta tegeleks oluliste asjadega. Praegu, haige käe tõttu kodusena, on Arielil aega tegeleda abikaasa mälestuse säilitamisega. Tema sõnul on Eri talle selleks mitut puhku märku andnud. „Jaanuaris, enne kukkumist, olin Eri kabinetis, pühkisin tema kummutilt tolmu ja sättisin asju, kui käis kõva pauk – kogu korteris lõi äkki elektri välja. Sain aru, et see on nüüd mingi sõnum. Usun neisse asjadesse. Midagi tahab Eri mulle öelda,” kirjeldab Ariel Klas. „Tühjenda kabinet ära, et muuseumid saaksid seda fondeerida ja et see jääks vabariigile ning tulevastele põlvedele, oli Eri sõnum. Erile meeldis, et teda jäädaks alati mäletama.”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid