Sõbrad Beebilõusta poeröövist: see tegu näis pigem appikarjena, mitte ta ei läinud sinna raha pärast
“Kes teda tunnevad, teavad tema keerulist iseloomu, mida on keeruline kokku võtta. Ja seda keerukust silmas pidades ei ole ma šokeeritud, kuid üllatunud,” rääkis “Radarile” Beebilõusta lapsepõlvesõber Meiko Umal, tuntud ka kui räppar Okym Riim.
“Mida rohkem juhtunust avalikkuse ette toodi, seda õõvastamaks asi läks. Süda kukkus saapa säärde. Ma ei oleks kunagi temast seda uskunud,” tunnistab sõber Uku Arop, muusikaringkondades tuntud kui Suur Papa ja Arop. “Ta on intelligentne ja tark, teda sunniti loomaks ja loomaks ta läks.”
Keeruline lapsepõlv viis kuritegelikule teele
“Ta on üks suur mõistatus tegelikult. Temast lõi välja mässumeelsus. Mässumeelsus süsteemi vastu, mis teda on kasvatanud,” kirjeldab keerulise iseloomuga räpparit Arop. “Talle suruti peale vangist tulnud retsi kuvandit. Aga keegi tegelikult ei tea, millist elu ta on elanud.”
Saaremaal Salme külas kasvanud Beebilõusta isa jõi end surnuks, kui tulevane räppar oli 11-aastane. Laulusõnadesse on ta kirjutanud, et tema ema läks hulluks ning on hilisemates intervjuudes kinnitanud, et ema on haige.
“Sellist tingimusteta armastust, nagu üks laps kogema peaks, ta kindlasti ei kogenud,” räägib Margit Lillak, kes aastal 2009 Beebilõustast ETV sarja Eesti lood dokfilmi tegi ning temaga lähedaseks sõbraks sai.
“Radari” andmetel kaotas ema pärast isa surma Saaremaa väikses külas töö, mistõttu noor Beebilõust vanaema ja võõrasvanaisa juurde pidi kolima, kus ümbritsev keskkond veel keerulisemaks muutus. “Seal oli vägivaldne,” lisab Lillak.
Seda aega oskab meenutada ka Okym: “Lõhestunud pere. Sinna juurde veel väike linn, igavus, vanemad ei keela ega juhi. Laps teeb, mis laps näeb.”
13-aastaselt jäigi Beebilõust peamiselt tänavalapseks. Koolid jäid lõpetamata ning algasid esimesed kuriteod. Asi võttis karmima mõõtme aastal 2000, mil ta politseiniku löömise eest kaheks aastaks trellide taha saadeti. Pärast vabanemist järgnes teine, karmim kuritegu, kus Kuressaares toimuva korteripeo käigus ta purustatud pudeli teda rünnanud mehele kaela lõi ja raskeid kehavigastusi tekitas. Ees ootas järjekordne, 5-aastane vabadusekaotus, mis lõppes alles 2007.
Milliseks muutus Beebilõust nende vanglaaastate jooksul? “Tõsisemaks,” vastas Okym, kes Beebilõustaga neil aegadel edasi suhtles. “Eks see (vangla — toim.) teeb inimesega asju. Ma ei leia põhjust noort inimest lükata auku ja eeldada, et sealt tuleb terve inimene välja. Terve inimene tuleb siis, kui temaga individuaalselt tegeleda. Kuid muusika oli tema jaoks paljuski päästerõngas. Juba enne kinniminekut.”
Vabanemisest röövkatseni
Vanglast vabanedes järgnes Beebilõusta tähelend. 2011. aastal ilmus tema esimene album “32 kuupi”, mis tõstis ta Eesti räppmuusika tippu. 2015. aastal võitis ta oma teise albumiga “Resotsialiseerumine — Valge Lipp” Eesti räpialbumi tiitli ning kandideeris samale auhinnale veel selle aasta jaanuaris oma kolmanda albumiga “Resotsialiseerumine — Must Lipp”.
Ehk 4. veebruaril oli Beebilõust oma muusikukarjääri tipus. Ja veel päev varem arutas ta järgmisi samme. “Jäi kokkulepe, et saame paari päeva pärast kokku ja paneme albumikaaned kokku,” räägib töökaaslane tätoveerimissalongis Pirados ja sõber, Big Mora.
“Otsustasime, et paneme pühapäeval tema digiplaadid üles,” kinnitab reedest kohtumist Legendaarne Records omanik ja räppar Henry Kõrvits.
“Meil pidi koos lugu välja tulema,” tunnistab ka Arop. “Ei olnud mingisugust tunnet, et kohe käib plõks ära. Nagu praegu just oli.”
Veebruari esimesel laupäeval jõudis sõpradeni aga šokkuudis. Ja olgugi, et videosalvestisele on võimatu vastu vaielda, ei usu sõbrad, et Beebilõust tavalise pätina raha röövima läks.
“Mõttekõlksakana ütles ta mulle kunagi varemgi, naljaga pooleks, kui tal asjad kokku jooksid, et võibolla olekski vaja kinni minna. Teha seal omi asju ja kirjutada sõnu. See tegu näis pigem appikarjena, mitte ta ei läinud sinna raha pärast,” usub Big Mora.
“Poeröövi video tundub natuke kohmakas performance. Ma arvan, et seal taga võis olla teadlik otsus. Tema jaoks võib see vangla olla nagu mungaklooster, tsölibaati minek,” leiab Lillak.
“Inimesed tahtsid uskuda, et ta on pätt. Ta hakkas lõpuks ka ise seda uskuma ja andis survele alla,” usub ka Arop. “Ta ei läinud varastama. Ta läks sinna vahele jääma. Et näidata seda, millise veaga kasvatatakse Eestis vange. See süsteem viib inimesed tagasi ja teeb neist veel rohkem retsidivistid.” Ja lisab: “Ta on suur kunstnik, kes on käinud vale rada pidi. Kõige rohkem ongi kahju, et me jõudnud temani piisavalt kiiresti.”
