ARVUSTUS: "John Wick 2" on märulifilmide kuldajastu teine tulemine
"John Wick" ilmus märkamatult 2014. aasta teises pooles, jättes kriitikud ja fännid suures imestuses kinosaali järgmist peatükki ootama. Kivinäoga Keanu Reeves on lõpuks leidnud endale selle ideaalse rolli, kus rääkimine ja emotsioonid on teisejärgulised, vaid hoopis mehe ebaloomulikult sitke 52-aastane keha teeb kogu töö. Suurepäraselt kirjutatud ja teemale kohaselt ekraanile toodud nüüdseks juba filmiseeria demonstreerib füüsiliste oskuste ja tippklassi koreograafia vormi puhtust.
"John Wick 2" on mõnus kogus värsket õhku praeguseks lämmatama hakkavas märulifilmi žanris, kus domineerib ajuvaba plahvatuste rohkus, CGI, värisev kaamera, monteerimisega vaatamatuks hakitud võitlusstseenid ning igasugune kokkupuude reaalsusega. Chad Stahelski poolt lavastatud teos hoiab kaamera paigal, kasutab pikki võtteid ja laia kaadrit, andes juurde nauditava visuaalse võimaluse kogeda näitlejate ja kaskadööride eluaegseid töövilju. Publiku ainukene ülesanne on istuda, aeg maha võtta ja nautida head kino.
Teine peatükk jätkub täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. John jahib endalt varastatud autot ning kõrvaldab selle jaoks suure koguse inimesi, kellel puudub esitatud maailmas igasugune väärtus. Peagi võtab temaga ühendust Santino D'Antonio (Riccardo Scamarcio), kes aitas John Wickil osta endale vabaduse palgamõrvarite elustiilist ning nüüd tahab võlga sisse nõuda, pakkudes Johnile äärmiselt ohtliku tööd, millel on veelgi suuremad ja verisemad tagajärjed. Reegleid peab järgima, seega John Wick asub tööle ning imeliselt verine ja hästi ekraanile toodud märul võib alata.
John Wicki esimese peatüki edu ja mingi määral fenomenaalselt positiivne tagaside tekitas palju skeptikuid järje edu suhtes ning võimekuses esimesega sama või paremat kvaliteeti näidata. Rahustuseks igale märulikino fännile - "John Wick 2" ületab esimest filmi igal pool natukene, laiendab esitletud universumit ja hoiab alles originaalse humoorika südikuse ja kavaluse. Haruldane järg, mis toob palju uut, hoiab tempot ja põnevust ning ei unusta eesmärki - John Wick on badass. Kõlab natukene uskumatult, kuid Keanu Reevsi kalanäoga tehtud tulistamine, kaklemine ja laipade kuhjamine on 2017 aasta üks kindlaid võitjaid ja see aasta ju alles algas. See film on tõepoolest niivõrd hea.
"John Wick 2" armastamine ei ole isegi kuidagi piinlik või midagi, mida peaks vabandama - tegemist on meistriteosega, mis hiilgab mitmetes erinevates tehnilistes ja kunstilistes aspektides. Iga film võib verest punane olla, kuid John Wick hoiab vaataja fookuse osavalt esitatud universumi pöörasel kultuuril. Antud maailm on meeldivalt tagurpidi, kus ühe koera elu on väärt vähemalt 76 inimelu ning 1969 aasta Mustang veel paar tosinat.
See on maailm, kus relvi ei osteta poest, vaid minnakse nagu hinnalisse restorani, mille valik on maitsekas ja tehtud kliendi soovide järgi. See on maailm, kus ülikond tehakse kuulikindlaks ning juuakse koos järgmise ohvriga koos alkoholi. Kõige eest makstakse muidugi kuldmüntidega ning kogu see ülemõistuse pöörane maailm toimib, sest kõik seal järgivad reegleid.
Kahetunnine sisukas märul tõstab latti aina kõrgemale ning tekitab küsimusi, et kui kaugele ja kõrgele John Wick minna suudab. Esitletud maailm on suhteliselt mahlakas alusmaterjal, millega saab teha veel mitmeid edukaid filme. Minu jaoks oli "John Wick: Chapter 2" ainuke miinus väga kaootiline lõpp, mis tekitab rohkem küsimusi kui vastab ning mille eesmärk tundus olevat ainult järgmine peatükk ülesse seada. Meelelahutus on garanteeritud.
