Pahane noor: kus on viisakus — kas vanad inimesed peavad igal pool sotsialiseeruma ja järjekordi kinni hoidma?!

Noorus võib ju hukas olla, aga ega vanemad inimestki viisakuse ja empaatiavõimega ei hiilga. Eriti räägin just eakatest, kellel puudub igasugune võime ennast teise inimese olukorda panna. Ainult nemad on olulised!

Rääkimata sellest, et meie inimestel ei tule pähegi kaubanduskeskustes ja erinevates asutustes väljujad enne sisenemist läbi lasta, ei ole elementaarse viisakuse puudumine ainukene, mida noore inimesena tähele panen. Ma ei saa aru, kuidas sellised inimesed oma järeltulijaid kasvatavad, samasugusteks matsideks?

Alles ühel päeval nägin, kui trammis esimeses pingis istus üks naine, kelle ümber oli hulgaliselt vabu kohti. Sisenes üks konkreetne mutt, kes käratas tollele naisele a'la, et rada vabaks, tema tuleb. No johhaidii, miks istuda mujale, kui tema oma tagumiku just esimesele pingile istutada tahab, eks? Kust selline nahaalsus tuleb?

No okei, sellised kodanikud on võibolla üksikeksemplarid. Aga mida ma näen igapäevaselt on see, et kas ma olen poejärjekorras või arstikabinetis, eakatel inimestel on klienditeenindajatega suhtlemisel sisse kodeeritud mingi geneetiline semulikkus. Vahet pole, et nende taga on järjekord ja inimesed tahaks kiiresti oma asjad ära ajada. Tuleb ikka juttu teha, küsida, kas müüjataril lapsi on, rääkida, et tema mehe lellepoeg läks just sõjaväkke ja ei tea, mis üldse riigist saab ja seda, et 63ndal aastal, kui tal kosjas käidi, olid asjad ikka teisiti kui praegu.

Olgu veel öeldud, et me ei peaks omavahel nagu robotid suhtlema ja naeratus ning paari kiire nalja vahetamine möödaminnes võõrastega on täiesti okei, aga see rinnale tagumine, et "mina maksan, mina olen, mul on õigus, see on minu aeg, minu transport ka" bla-bla-bla, las teised ootavad, tema on täieõiguslik kodanik. Vohav isekus!