Loomulikult viisin ma kohe otsad kokku, et see algne valu oli päevadest ja et mu püksid on verised. Kuid nagu iga teine teismeline tüdruk, ei tahtnud ma seda tunnistada ja tegin üllatunud näo ning väitsin, et eks ma siis olen millegi sisse istunud. Kuna meil oli just toiduks borši supp, siis sobis ka toidu värv pükstel oleva plekiga.

Kahjuks pole ma õnnesärgis sündinud. Korrapidaja-õpetaja kuulis meie vestlust ja hakkas kohe rääkima, et enne meid oli selle laua taga istunud trobikond poisse ja et nemad kindlasti valasid suppi toolile.

Asi lõppes sellega, et poisid, keda õpetaja kahtlustas, viidi direktori juurde ja nad jäeti peale tunde sööklat koristama, kuigi nad ei olnud midagi teinud. Mina see-eest panin jalga kekapüksid ja läksin koju, ikka veel piinlikkust tundes ja kartes kogu lugu üles tunnistada.