ARVUSTUS: "Sangarid" on meelelahutuslik nõuka-nostalgia
"Sangarid" on kena kompaktne ajaviide neile, kelle hinges elab nõukogude nostalgiat, mis on vähemalt kolmekümneste eestimaalaste seas reaalne asi.
See on väljund meis elutsevale tundele, mille sisu jääb suuresti ebateadlikuks, aga teadlikul tasandil seletamatut igatsust või nostalgiat tekitab. Säärast kurbmagusat soovi aegade järele, kus elu oli veel „lihtsam“, maailm „avatum“ ja kõik alles ees.
Nostalgiat toitev ajaviide ei vaja midagi väga uuenduslikku ja ka "Sangarid" koosneb peamiselt klišeedest, millega eestimaalased hästi tuttavad on. Nii sündmuste kui ka selle osas, mis tegelasi „tiksuma paneb“.
Aga klišeed iseenesest pole muidugi halb asi, kui neid nii särtsakalt serveeritakse nagu siin. Eriti just rõivad, mitmesugused detailid ja tegevuspaigad tunduvad puhas kuld. Nõukaaeg oma parimal kujul.
Dialoogis on kohati kahtlaselt moodsaid sõnu – ja kahtlaselt vähe tollal populaarseid slängisõnu –, aga ma pole vast kõige õigem inimene seda hindama. Noor olin ega teadnud, kuidas suured poisid tegelikult räägivad.
Porkanen, Kalmet ja Pius on kolme ettevõtliku noore mehena supersarmikad. Young, dumb and full of cum, nagu hoopis üks teistsugune film "Murdepunkt" ("Point Break") tabavalt kokku võtab. Neil on energiat, omavahel hea side ja puhast tegutsemislusti. Täiega laikisin neid!
Millest ma aga Eesti filmi puhul ja eriti "Sangarite" puhul üle ega ümber ei saa: näitlejad ei kõla ekraanil veenvalt. Eesti film on nagu teleteater. Ja antud juhul pigem halvas mõttes.
Vanemad näitlejad sellega silma ei paista – neil on ka oluliselt vähem teksti esitada -, aga meie kangelaste trio kõlab enamiku ajast nagu nad näitleksid, mitte ei ela selles rollis. Palju kordi tekkis lausa selline tunne, et lugesid teksti lehelt maha, mitte polnud pähe õppinud, harjutanud, enda omaks teinud, sisse elanud.
Valdavalt ebaveenev tekstiesitus moodustab vastuolu kuttide üldiselt sarmikate sooritustega, nii et raske öelda, kuidas neid kokkuvõttes hinnata. Üldiselt meeldisid. Aga tekst, kurat, poisid. Vaatamise ajal segas korralikult. Ma ei saa filmile seetõttu üle kõrgemat hinnet anda. Ei tunne, et see oleks välja teenitud.
Kui nõukogude nostalgia sulle võõras on, siis pakub "Sangarid" iseenesest toredalt hoogsat seikluskomöödiat, mis saab ka ruttu läbi (92 minutit). Nalja saab, tempo ei rauge, täitematerjali pole. Korralik ajaviide.
Üks huvitav tõik veel. Pressiseansile eelnes veerandtunnine sissejuhatus tegijate poolt, kus Kristian Taska filmiga seotud kaadritagust rahvast kiirtutvustas.
Mind aga paelus avastus, et Taskal on üllatavalt minulik huumorimeel, või siis vähemalt need stiil ja sõnastus, millega ta oma huumorit esitab. Vot siis. Selgub, et ka edukate hulgas on neid, kes minu moodi nalja teevad!
