Martin Veinmann isarollist: ei saa oma tahtmisi, soove ega isiklikke täitmata unistusi lapsele transportida
„Mida ma oma pojale soovitaksin? Saa selleks, mis sa oled. Leia oma olemus üles. Ole rahul sellega, kes sa oled,” mõtiskleb tuntud näitleja ja pedagoog Martin Veinmann.
Räägime ordenist, mille president teile peagi annab. Kirjas oli „staažikas näitleja ja pikaaegne õppejõud”. Mis te arvate, kummana rohkem? Kellena teid praegu rohkem teatakse?
Raske öelda, pole nii mõelnud. Olin ju tõesti 26 aastat teatrikoolis pedagoog – aga nüüd lõpetasin. Muidugi võin ennast pedagoogiks nimetada kõnekoolituste pärast, mida korraldan... Näitlejana oli jälle see Suure Papa roll ning loomulikult Romeo lavastuses „Julia ja Romeo”, mida koos Kersti Kreismanniga kahekesi teeme ja millega Kersti oma juubelit tähistas...
Ei tea. Vaevalt üht inimest ja tema tegemisi saabki niimoodi eraldada. Mis puutub ordenisse, siis on mul selle üle ikka hea meel. Ma ei saa öelda, et pole kunagi mõelnud, et võiks medali saada. Muidugi olen.
Aga nüüd küll ei mõelnud. Nüüd see orden tuli pahh! nagu külm vesi kraevahele. Mõnus üllatus.
Sageli näitlejad ütlevad, et suurim tunnustus on publiku tänu, vaimustus, aplaus ning see eriline tunne, mis tekib näitleja ja publiku vahel hea soorituse korral.
Selge see, et tänuliku publiku aplaus on suur asi. Oleks orden ilma aplausita, oleks ju nigel. Aga ainult aplausist ära ei ela. Peab ka palka saama ja suuremat tunnustust. Aeg-ajalt on sedagi vaja.
Kuidas isikliku eluga on? Mulle sattus kätte üks vana ajaleht, kus rõõmustati, kui te suhteliselt eaka mehena isaks saite.
16 aastat tagasi juba.
Olete ka vanaisa?
Just. Aga tütre pere elab Berliinis. Muide, paar aastat tagasi tegi tütar Ingrid oma elus kannapöörde. Ta on Inglismaal kõrgelt koolitatud, aga hakkas ühtäkki filme tegema. Lühifilme. On isegi mõnel festivalil käinud.
Poeg Matthias Erik on 16-aastane. Mis on see põhiline sõnum, mida tahaksite talle eluks kaasa anda?
Pean ju tunnistama, et poja isa olla on mulle esmakordne. Pole varem ühegi noorhärra isa olnud. Ei saa ka oma isa ja enda vahelisest käitumisest eeskuju võtta, sest meie suhted lõppesid, kui olin 12-aastane. Selles mõttes olen pisut keerulises seisus. Võib-olla olengi natuke ülehoolitsev, kättetoov või liiga oma tahtmist peale suruv. Ma kujutan ette, et kokkuvõttes öeldakse ikka: kuule, nii tahad sina.
Jah, ma võin ju mingeid vihjeid teha, et kui teed nii, siis tuleb see, aga põhimõtteliselt ei saa oma tahtmisi, soove ega isiklikke täitmata unistusi lapsele transportida.
