ARVUSTUS: "Suur Hiina müür" - koletisefilm teismelistele poistele
Zhang Yimou koostööfilm Hollywoodiga on ajalooliselt äärmiselt ebakorrektne, täis tuhandeid sisalikulaadseid tulnukaid, kus valge mees keset Aasiat on ainukene tõeliselt võimekas päästja. "Suur Hiina müür" näitab keskmist sõrme sügavatele karakteritele, hästi jutustatud loole ning eemaldab kunsti sõnast filmikunst ja toob suure paugu sõnasse märul.
Arhitektuuriline ime, mida Hiina ehitas rohkem kui 20 sajandit ja läks neile maksma miljon inimelu ning mida kohalikud kirjeldavad maailmaa pikima surnuaiana, on nüüd viimase Zhang Yimou filmi järgi ehitatud meteoriidiga kosmosest alla sadanud tulnukate tagasihoidmiseks.
Alternatiivne ajalugu ei piirdu ainult suurehambuliste inimsööjatega, vaid sinna on lisatud vilisevad nooled, kuumaõhupallid, hiiglaslikud hokikepid ja vikatid, salajased portaalid ja tundmatud mineraalid ning minu isiklik lemmik - suur kraana, kust otsast noored tüdrukud suurte odadega benji-hüpet sooritavad ja ainult õnnelikud ülesse tagasi tulevad. Muidugi on olemas ka püssirohi, mis on võib-olla ainukene ajalooliselt täpne asi terves filmis.
William (Matt Damon) ja Tovar (Pedro Pascal) on Euroopast pärit palgasõdurid, kes saadeti koos saatjaskonnaga Aasiasse tooma salapärast ainet, mis muudab õhu tuleks - püssirohi. Pikal teekonnal ainult kahekesi jäänud mehed võetakse hiinlaste poolt vangi ja nad leiavad ennast hiiglasliku müüri pealt ning keset sõda, millest nad midagi kuulnud pole.
Hiina dünastiad võitlevad veidrate tulnukate vastu, kes iga ajaperioodi tagant tulevad massiliselt inimesi ründama söömise eesmärgil. William ja Tovar proovivad leida enda kohta selles sõjas ning peavad otsustama - kas võtta püssirohi ja põgeneda tagasi Euroopasse või aidata sõdida vaenlasega, mille laadset pole inimkond varem näinud.
Zhang Yimou on üpris tuntud lavastaja igale aasia kino austajale: tema käe all on valminud värvikirevad kultuuride piire nihutavad teosed nagu "Kangelane" ("Hero"), "Lendavate pistodade maja" ("House of Flying Daggers") ja "Sõja õied" ("The Flowers of War"), kuid Hiina ajaloo kallimaks filmiks tituleeritud teos, mis on hübriid eepilisest ulmekast ja ajaloolisest spektaaklist, on tüüpiline "suur-tükk-ajab-suu-lõhki" juhtum, kust on liiga kerge vigu leida. Visuaalsele märulile panustav linalugu on läbi ja lõhki Hiina film - keel, meel ja kultuur, stiil, muusika ja kostüümid, välja arvatud üks pesemata Matt Damoni karakter William, kelle suur otsaesine saab veidralt palju ekraaniaega.
William paistab valusalt silma igal pool ning see segu Hiina superstaaridega ei hakka tööle kuni viimaste sekunditeni. Siit ka hoiatus - kõik inimesed, kes lähevad seda vaatama kui järjekordset Matt Damoni või Zhang Yimou suurfilmi, keerake ots ümber ja minge uisutama. Tegemist on keskpärase koletisefilmiga, millel puuduvad huvitavad karakterid, lugu ning meeldejääv stiil, kuid omas elemendis on teos tempokas, koletisi on palju ning möllu on rohkelt ja algusest kuni lõpuni.
"Suur Hiina müür" panustab massiivsele ja jõulisele visuaalsele märulile - ilusad Aasia inimesed, vägevad kostüümid, korraliku koreograafiga võitlusstseenid, erinevad tulirelvad, veri ja laibad, suur number iseloomuta inimesi ja koletisi ning muidugi vägagi prominentne ja stiilselt hooldatud SUUR HIINA MÜÜR. Sisutu ja veidralt nõdrameelne film siiski toimib ja meelt lahutab. Märul on antud teose selge fookus ja seda teeb hästi - kohati on sedavõrd üle võlli keeratud momendid, et naersin lõbusalt nagu "Kiired ja vihased" filme vaadates.
Hiina müüri ehitamisega suri rohkem inimesi, kui see tatarlaste eest kaitses, siis sama võib öelda ka selle filmi kohta - see on juba teeninud rohkem raha Hiina turul kui on inimesi läänes, kes seda tegelikult vaadata soovivad. Yimou kiituseks saab puhta südamega öelda, et visuaalselt on teos suurele ekraanile loodud suurepäraselt: detailid ja efektid on kõrgemail tasemel, värvid ja valgus ideaalses tasakaalus ning muusika on mõnusalt maitsekas ja kultuurile kohane.
Lõpetuseks saadan "Suur Hiina müür" minema teadmisega, et nautisin filmi algusest kuni lõpuni, unustasin järgmisel hommikul ning kahekümne aasta pärast vaatan nostalgiliselt tagasi - "Issand, kui mõnusalt halvad olid ikka filmid vanasti...".
