ARVUSTUS: Parima filmi Oscari võitnud "Kuuvalgus" pole lihtlabane Oscar-bait
Barry Jenkinsi film "Kuuvalgus" ("Moonlight") tundus esimesel pilgul selline tugev Oscar-bait teos, mis jälgib klassikalist auhindade võitmise valemit - homoseksuaalsus, rassism, vaesus ja traagiline armastus. Kõik need nö "vähemused" on filmis tõepoolest olemas, kuid need ei lähe eemale reaalsusest ega räägitav lugu ei kaota eesmärk ja fookust.
Lavastuselt veidikene ambitsioonikas kolmes episoodis räägitud lugu võtab publiku kaasa Chironi teekonnale läbi lapsepõlve, teismeea ning täiskasvanu kogemuste. Iga episood on nagu eraldiseisev film, kuid kõik kolm koos loovad äärmiselt tugeva koosluse, mis ei jäta külmaks isegi minusugust kivinägu.
Toetavad karakterid muutuvad läbi episoodide, tuletades meelde, et elus asjad pidevalt muutuvad ning stsenaarium annab ülimalt detailse arenguprotsessi ning teeb Chironi karakterist ühe paeluvama, keda olen üle pika aja näinud. Esimene episood keskendub poisi lapsepõlvele ning annab tausta, kui teismeiga tekitab tagakiusamise ning seksuaalse segaduse. Isafiguurid muutuvad, ema on suhteliselt kõnts ning takistused on igas momendis. Viimane episood sümboolse nimega "Black", näitab kuidas eelnev on meest mõjutanud ning peab tunnistama, et kogu loo raskuses, saadab Jenkins publiku minema positiivse ja lootusrikka noodiga - kunagi ei ole hilja.
Kiiduväärt on filmis olevad värskendavad värvid ja heledad toonid, mis on ebatavaline sedavõrd raske sisuga filmi puhul. Emotsionaalselt ja temaatiliselt ei ole film midagi uut - kõik oleme seda juba näinud, kuid see stiil, nii visuaalne, tehniline kui ka karakteriseeimine ning veel see salapärane müstiline element, teevad sellest eelmise aasta ühe võimsaima draama.
