ARVUSTUS: "Jackie" - suurt sõnumit ei maksa ridade vahelt otsida
Jackie ehk Jacqueline Kennedy ehk Jacqueline Kennedy Onassis oli 35nda Ameerika Ühendriikide presidendi John F. Kennedy abikaasa ning USA üks tuntumaid esileedisid. Ajalukku on läinud Jackie abikaaasa, president Kennedy kurikuulus atentaat 1963. aasta Dallase rongkäigu ajal. Presidendi ja abikaasa kaotusest tulenevast leinast, meediakärast ning kaootilisusest film "Jackie" räägib.
Filmi nimitegelast portreteerib Natalie Portman, kelle rollisooritus on üleelusuurune ning tõene igal sekundil. Iga ilme, iga hingetõmme, kurbuse ja rõõmu hetk on intiimselt ekraanile jäädvustatud ning kaasahaarav. Kes vähegi on kuulnud Jackie värvikast elust või suhetest ning järgmisest abikaasast Aristotle Onassis, peab aga filmis pettuma – ei ole mindud loo jutustamisega kaugemale kui ainult atentaat ning sellele järgnevad päevad.
"Jackie" on väga sügav sissevaade leinaaega, mida üks naine peab üksinda kandma, kuid teisalt jagama terve Ameerika rahvaga ning seda veel läbi kaamerate ja meedia. Sellest tulenevalt on ka film aeglaselt edasiliikuv, täis rahulikke dialoogistseene ning hetki eneseületuse ning mõtiskluste jaoks. Kord visatakse vaataja olevikust minevikku, siis otse traagika keskele ning siis juba matustele. Vaid vihjamisi antakse mõista, et Ameerika esipaari abielu ei olnud ideaalne, aga kuna surnutest halba ei räägita, siis igasugunegi vihje petmistest, afääridest või muust draamast, mis tegelikkuses aset leidsid, summutatakse eoses ning neid teemasid ei lahata.
Aeglaselt venivate mõtiskluste tõttu jääb vaatajal aega mõelda Ameerika ajaloo üle ning traagilistel viisidel oma lõpu leidnud ameeriklaste eluteedest. "Jackie" jätab justkui salaja mõtetesse idee, et siit ilmast lahkunud ameeriklased on rohkem väärt dollareid, aega, tähelepanu, kui veel elavad ameeriklased – Michael Jackson, Kurt Cobain, John F. Kennedy, Marilyn Monroe ning väga paljud teised on teistpool hauda rohkem väärt kapitalistlikul Ameerikamaal, tuues kellelegi kasumit hunnikute viisi ning on ajalooliselt väärtuslikumad, kui igapäevaselt tööd rügav väike trailer-park rahvas. Sest mida töölisklassist ikka rääkida, kui nende pealt dollareid teenida ei saa, ja ehk just sel põhjusel ei ole oluline ka nende tervisekindlustus ega tulevikuplaanid.
Jackie aga kannab endas kõike seda edevust, mida ameeriklased armastavad ning tahavad omada. "Jackie" on edev film, ilma et seda väga kõvasti julgetaks välja öelda. Edevus on peidetud “dokumentalistlike” kaadrite taha, imiteerides päriselt kaameraga üles võetud ajaloolisi hetki, mida terve maailm teab ning on näinud – ning see ongi kogu film. Võib isegi öelda, et "Jackie" on visuaalne vikipeedia ameeriklastest ameeriklastele, mille on kokku kleepinud Tšiili režissöör Pablo Larraín, jutustuseks vorpinud ehk stsenaariumi kirjutanud Noah Oppenheim ning kena kaamerapildi on loonud Stéphane Fontaine. Suurt sõnumit "Jackie" ridade vahelt ei maksa otsida.
