Kaur Riismaa hõikab lahkunud Kalju Komissarovile järele: tema üks lause sulle kujundab sind enam, kui teise inimese sada, tuhat lauset

Ööl vastu esmaspäeva lahkus meie seast armastatud näitleja ja lavastaja Kalju Komissarov. Luuletaja Kaur Riismaa seadis Facebookis ritta kauni järelhüüde paljude kultuuritegelaste südamesse märgi jätnud mehele.

Kuulsin eila hommikul esimest sellekevadist lõokest,
siis tulin tuppa, ja lugesin lehest,
et Kalju Komissarov on surnud.
Edasi jõin hooga veini ja ei saanud oma värinast aru.

Ma ei tea, kas mul õieti õigust on midagi arvata.
Ma ei olnud tema õpilane, üleüldse oleme kohtunud,
kõnelnud paar-kolm korda.
Aga mõni inimene on sihuke,

tema üks lause sulle kujundab sind enam,
kui teise inimese sada, tuhat lauset.
Ja Kalju, mulle näib, oli taoline, et igaüks,
kes temaga korrakski kohtus,

muutus otsemaid tema õpilaseks.

Vaata, võilill tuleb läbi asfaldi,
tal on see tung sees, võilill peab.
Ta ei saa teisiti. Ära tee lohakalt, ära tee niisama,
misiganes sa teed, taha seda.

Ja kui sa ei taha, ära tee.

Mul on tunne, et midagi väga põhimõttelist
suri koos Kaljuga. Mul on hirm,
et edasi tehakse asju lihtsalt seepärast,
et arveid tuleb maksta.

Ja arveid tuleb ka maksta.
Kompromissitus iseeneses pole väärtus,
enne kompromissitust peab olema väärtus,
muidu oled tubli, aga loll.

Ole elus, püüdle alati, kõiges elu poole.
Ole nagu võilill.
Taha, soovi elada, siis leiad valguse.
Kui põled läbi, põle heleda leegiga, ja tõuse uuesti.

See eilane värin, nüüd mõistan,
see oli võilille värin.
Tühja sest asfaldist.
Ütle, mis sul ütelda on, ja pea meeles, et sa ununed.

Aga tühjagi.