ARVUSTUS: "Kao ära" — teos, millest saab sõpradega rääkida veel mitu kuud
"Key & Peele” (MadTV) koomikuteduost tuntuks saanud Jordan Peele’i lavastaja/stsenaristi debüüt on õnnestunud ning võib pidada lausa üheks filmimaailma edukamaks, sest värskelt suurtele ekraanidele jõudnud õudusmüsteerium “Get Out” (kohaliku nimega “Kao ära”) annab tõeliselt ootamatu kvaliteetkino laksu, mis pealispindselt on õudne, kuid sügavamal lausa hirmus," kirjutab filmiarvustus.eu lehel Raiko Puust.
Mitmekihiline, tugeva sotsiaalse sõnumiga eneseteadlik žanrihübriid, on satiiriline teos, mis esitleb passiivset rassismi ja sellest tulenevat paranoiat kui kahesuunalist tänavat, kus kõik liiklejad on peagi laupkokkupõrkes hukkumas. Hetkel ei suuda meenutada ühtegi muud filmi, mis suudaks “Get Out” stiilipuhtale poliitkorrektsust eiravale sotsiaalsele kriitikale konkurentsi pakkuda. Peele’i nägemus lavastajana on enneolematult selge ja tugeva sõnumiga. Eugeenika, rassipoliitika ja publiku peidetud eelarvamused loovad ootamatult meistriteose, millest võibki rääkima jääda.
Chirs Washington (Daniel Kaluuya) on fotograaf, kes on mõnda aega olnud suhtes Rose Armitage’ga (Allison Williams). Nad on esmakordselt minemas tüdruku vanemate juurde ning sarmikas, haritud ja vaiksemapoolne noormees on natukene mures, sest Missy ja Dean (tüdruku vanemad) ei tea, et Chris on mustanahaline ning ta ei ole kindel, kuidas rikkad valgenahalised liberaalid suhtuvad rassidevahelisse suhtesse. Kohale jõudes leiab Chris, et tüdruku vanemad on täiesti normaalsed ning kõik tundub olevad korras, kuniks kohtub pere heaks töötavate mustanahaliste abilistega, peale mida kisuvad asjad veidraks.
Kogu teos on täis tugevat sümboolikat, mis on jõuline väga mitmes keerulises teemas. Ilma rassismi ja inimeste nägemusi erinevate rasside rollidest lahkamata, on veidikene keeruline filmi arvustada, kuid seda tehes annaksin ära momentumi, mille peal lavastus elab. Äärmiselt oluline roll on atmosfääril ning asjadel, mida karakterid ei ütle, kuid kõik mõtlevad. Hea näide on kohe alguses olev moment, kus Chris ja Rose põhjustavad liiklusõnnetuse ning kohale saabunud politseinik soovib näha Chrisi juhiluba olgugi et roolis polnud tema. Rose lahendab selle antud situatsioonis õigesti, kuid palju jääb ütlemata.
Ebaõiglane ja ülbe käitumine on selgelt vastumeelne ning moment momendi järel, situatsioon situatsiooni järel annab linateos imelise osavusega edasi dialoogi, mida tegelikult ei toimu. See on filmikunstis keeruline saavutus, kus lisaks ekraanil toimuvale on ka dialoog publiku ja lavastaja vahel, mängides inimestele sisse kodeeritud ja peidetud eelarvamustega.
Žanriliselt on tegu õudusfilmiga, mis tegelikult hüpleb müsteeriumi ja komöödia piirimail. Huumor ei ole otseselt seotud filmiga endaga, vaid pigem vaatajaga. Isegi narratiiv on mänguline ja muutva tempoga, saates segaseid signaale. Vahel saab olla paranoiline Chrisi saatuse suhtes, teinekord ehmatada ootamatusest ja arvata, et tegelikult on juba teada, millest film räägib, ehkki tõeline paljastus on alles ees. “Get Out” viib meid maailma, kus liigne viisakus on hirmutavalt häiriv, korralikult ja normaalselt käituv mustanahaline mees tundub veider, koguaeg on midagi kusagil taustal hiilimas, jättes ootuse, et iga hetk kõik läheb veriseks ja väga valesti. Mis film see siis tegelikult on — lugu noorest mehest, kes kõigest väest eirab igasuguseid rassilisi pingeid, säilitades näilise korrektsuse kuniks see kõik puruneb ja laibad hakkavad kuhjuma.
“Get Out” on teos, millest saab sõpradega rääkida veel mitu kuud, kuid Peele’i oskus esitleda õnnetust, mida kõik teame tulemas ja mängida paratamatusega ning ikka üllatada on värskendavalt hea ja veidralt kummitav, sest lugu elab edasi peale filmi lõppu. Sündmused saavad tähenduse, kui publik saab momendi puhata ja mõelda, et miks meie ühiskond on selline nagu see on. Esimesel pilgul tugevalt polariseeritud teema on esitletud uskumatult graatsiliselt, kus rassism ei ole süüdistav ega ka raske koorem, vaid on veidralt paranoiline ning isegi humoorikas, jäädes endiselt õudusfilmi žanrile truuks. Paremini seda öelda ei oska, Tegemist ei ole õudusfilmiga, mis on tehtud telefoniga kusagil USA tänavanurgal siniste vilkuvate tulede taustal ega protestiga, miks kellegi elu on ka oluline, vaid ausa kommentaariga, miks meie kõik, kui inimesed, oleme rassistid. Või kas ikka oleme?
Olen filmist selgelt löödud ja lausa häiritud kui hea see on. Veatu meelelahutus, mis on provokatiivne ja väljakutsuv ning täpselt see, mida olen oodanud. Lihtsalt vau.
