Arvustuse olen antud teose kohta juba teinud, kuid taolist kunsti ei saa lahata ainult ühe kirjutisega, seega vaatan lähemalt, miks ja kuidas see lugu niivõrd mõjuvõimas on. Tuletan meelde, et enne edasi lugemist peaks olema filmi juba näinud, sest arutan väga detailselt sündmuseid ja nende tähendusi.

"Kao ära" edu tuleb kokku läbi mitmete elementide ja põhiline faktor on muidugi Jordan Peele ja tema oskus anda endast algusest lõpuni 100%. Muidugi on inimesi, kelle jaoks ei ole filmi lõpp midagi erilist või tegelikud põhjused majas toimuva kohta igavad, kuid tegelikkuses on just Peele'i poolne kaval trikk see, mis annab lõpule geniaalse maigu.

Kõik algab sellest, et Peele jätab vaatajale mulje, et Armitage'i perekond kasutab ajuloputust mustanahaliste peal, et panna neid enda heaks tööle või siis muuta armukesteks. Nii antakse esialgu mõista, et tegemist on tavalise modernse orjastamisega. Terve aeg on muidugi üleval see küsimus - miks? Miks ajuloputus? Või hüpnoos? Tegelikult on terve teose jooksul vägagi mitmeid vihjeid selle kohta, mis on toimumas, kuid neid ei ole kerge märgata. Isegi hüpnotiseerimise viis on huvitav - lase teepakk vette, lase natukene liguneda ja siis vaju põhja!

Selge, nüüd läheme sügavamale. Me teame, et peenike mustanahaline mees, kes ei oska rusikaid kokku lüüa, on tegelikult Andre Hayworth, keda näeme loo alguses.. Mees on kadunud alates jaanuarist 2016 ja kui Chris teda telefoniga salaja pildistab, siis paneb välk mehel ninast vere jooksma, peale mida hakkab too agressiivselt Chrisi poole minema ja tema peale karjuma, et ta peab sealt kaduma nii kiiresti kui võimalik. Peale seda näeme, kuidas Hayworth tuleb proua Armitage'i ruumist välja ja käitub jälle endiselt, andes vaatajale vihje, et noormees on lihtsalt uuesti hüpnotiseeritud. Antud moment demonstreerib ühiskonna arusaamist ja ka mustanahaliste arusaamist rassilisest käitumisest. Kogu stseen on häiriv, sest Chris eeldas Andrelt nö. "mustale omast" käitumist, nagu kutsumine vennaks ja rusikate kokkulöömine, kuid kui seda ei tulnud, siis see tundus veider. Kas Chris on rassist? Või hoopis publik?

Nüüd liigume tagasi enne Chrisi ja Hayworthi esimest kohtumist. Alguses on dialoog Rose'i ja Chrisi vahel, kus mees on mures, et naise vanemad ei tea tema rassi kohta. Rose seletab rahulikult, et vanemad ei ole rassistid ning isegi hääletanuks Obama poolt kolmandat korda, andes selge vihje, et Rose'i vanemad on rikkad valgenahalised liberaalid. Liigume edasi Chrisi ja Rose'i isa dialoogi juurde, kus mees ütlebki, et oleks Obama poolt kolmandat korda hääletanud, mis on Peele'i viis teha nalja selle üle, et valgenahalised inimesed kasutavad Obama poolt hääletamist kui tõendit, et nad ei ole rassistid. Oluline on ajastus, mil Peele seda lauset kasutab, olles varasemalt andnud vaatajale kaks olulist informatsioonikildu.

Tehes ekskursiooni läbi maja, näitab pereisa erinevaid pilte enda isast (Rose'i vanaisa), kes võistles 1936. aasta olümpiamängudel, tulles teisele kohale Jesse Owensi järel (mustanahaline sportlane, kes võitis neli kulda, 1936 oli Saksamaal toimunud üritus tugeva rassistliku alatooniga tänu Hitleri tegevusele ja Saksamaal elavate valgete ülistamisele). Owens võitis 100m, 200m, 4x100m teatejooksu ja kaugushüppe, purustades sellega Hitleri demonstratsiooni esitleda oma rahvast kui ülimat ja puhast. Lisaks tollel mängudel domineerisid veel teised kaks mustanahalist sportlast - Ralph Metcalfe ja Mack Robinson, Chris ütleb, et härra Armitage'i vanaisa ei peaks tundma ennast halvasti, et kaotas läbia egade parimale sportlasele. Pereisa vastab pehmelt - "Ta sai peaagu sellest üle".

Teine moment on natukene enne kui nad jõuavad selle laetud Obama lauseni. Armitage räägib, et võib tunduda veidrana, et nende juures töötab kaks mustanahalist abilist ning peaaegu nagu vabandusena ütleb, et tema enda vanemad pidasid neid perekonnaks ning sellest tulenevalt ei suuda ta neid minema lasta. Sellele järgnev Obama nali on oluline, sest see on hetkel sotsiaalselt sedavõrd laetud, et tõmbab fookuse eemale neilt kahelt väikseselt infokillult, kuid just need kaks asja annavad selgema pildi, et miks Armitage'i perekond pakub teenust lasta inimestel võtta üle mustanahaliste kehad.

Liigume edasi viimasesse kolmandikku, kus Chris on keldrisse kinni seotud, televiisor tema ees. Antud situatsioon leiab aset natukene peale seda, kui Chris avastab karbi piltidega, millel kujutati Rose'i erinevate mustanahaliste meeste ja naisega. Läbi televiisori saame teada Chrisiga samal ajal, et pime kunstikaupmees võitis oksjonil õiguse saada endale noormehe keha, läbides keerulise operatsiooni, mille avastas vanaisa Armitage (sama mees, kes kaotas Owensile). Protsess, kus peremehe iseloom ja teadvus on allasurutud ning uus omanik võtab üle kõik kehalised funktsioonid. Muidugi vaataja juba teab, et midagi originaalsest omanikust säilib, tänu situatsioonile välguga. See ütleb meile, et originaalne teadvus on kõigest teadlik ning tõenäoliselt elab piinades.

Chris kuuleb seda infot ning mõtleb koheselt tagasi kõikidele perekonnasõpradele, keda ta varem kohtas. Naine, kes katsus tema muskleid kommentaariga "kui tugev" või see teine naine, kes küsis Rose'i käest, et kas must mees on voodis tõepoolest palju parem. Oli ka kommentaar, et "must on moes" ja "must on lahe". See näitab, kuidas valgenahalised himustavad mustanahaliste meeste paremaid füüsilisi omadusi. Rõhk on sõnal füüsilised omadused, sest vaimsed omadused surutakse maha, asendades need rikaste ja edukate valgenahaliste ajudega. Sõnum selle kohta, et stereotüüpne üliinimene oleks mustanahalise kehaga ja valgenahalise ajudega, kinnitades ühiskonnas levivaid arusaamasid rasside rollidest.

See on tegelikkus kordades hullem kui ajupesu, mida algselt vaataja jaoks esitletakse. Siit liigume edasi teatud perverssusteni, mida Peele õrnalt vihjab ja näitab. Räägin praegu momendist, kui saame teada, et Armitage'i perekonna heaks töötavad mustanahalised on tegelikult vanaisa ja vanaema, ehk siis see öine sprintime on tegelikult vanaisa, kes kaotas Jesse Owensile, kuid nüüd naudib enda kiiremaid ja ülimuslikke jalgu, vihjates tuntud klišeele, et valgenahalised kaotavad sprintides, sest nad ei ole füüsiliselt piisavalt võimekad. Samuti saab selgeks, miks vanaema pidevalt enda peegeldust läbi uute silmade vaatab ja enda juukseid ning nägu silitab. Olete kuulnud ideest, et mustanahaliste nahk ja juuksed on loomulikult paremad?

Lugu ei ole veel läbi, kaugel sellest. Liigume tagasi filmi alguses olevale momendile, kus näeme Hayworthi röövimist. See on äärmiselt oluline sõnum ja see tuleb välja siis, kui Chrisi sõber Rod läheb politseisse. Uurija, kes on ise mustanahaline (ja naine), toob juurde kaks kolleegi - mustanahalise ja latiino mehe ning kõik koos naeravad Rodi räägitud loo üle, mis tegelikult on kõik tõsi - välja arvatud järeldus seksorjuse üle (Peele kasutab seda komöödiaelemendina). Taustal on tegelikult sõnum, et politsei ignoreerib ja teeb nalja mitmete mustanahaliste meeste kadumise üle, sest nood surevad, kaovad ja lähevad vangi tihedamini kui teised rassid. Lisaks oli seal kommentaar uurija poolt, et mustanahaline mees teeb mida iganes rikkale valgele naisele, peaasi, et rahahunnik on korralik. Kas antud situatsioon oleks olnud samasugune, kui valgenahalised mehed oleks olnud ohvriteks?

Liigume edasi ja näeme, et Rose otsib internetist "NCAA prospects" või maakeeli öelduna - andekaid mustanahalisi, kes on füüsiliselt võimekamad. See näitab, kuidas Rose ohvreid leiab, minnes mööda kliišeed, et mustad mehed soovivad rohkem valgeid naisi ning see rõhub ideele, et NCAA sportlased on üldiselt pärit vaestest kogukondadest, kus inimeste kadumine ei ole midagi erilist. Provokatiivne on selle vähe öeldud.

Režissöör ja stsenarist Peele on raaminud teose imeliselt nii tegevustik raamitakse kahe konkreetse politsei sekkumisega. Esimene on kohe alguses, kus Rose on roolis ja sõidab kitsele otsa. Kuigi Chris ei ole seotud, soovib politsei näha tema juhiluba. See viitab viisile, kuidas USA ühiskond peab tihedamini kinni mustanahalisi autojuhte ning käitub nende ettevaatlikumalt ja teravamalt. Rose võtab antud juhul publiku isetekoha ja kaitseb meest, mis tõmbab vaataja endaga kaasa.

Teine moment on olulisem ja saabub täiesti lõpus. Politseiauto saabub ja Chris on verisena valgenahalise laiba kohal, samal ajal kui ohver abitult abi palub. Peele laseb vilkuritel ekraanil olla piisavalt kaua, et publik tunneks saabuvat õudust. Mida arvab politsei, kui näeb mustanahalist meest valge naise kohal vägivaldses situatsioonis? Iga inimene publikust teab, mis tulema peab ning moment, mis muidu oleks õudusfilmis kui leevendust pakkuv situatsioon, on antud teoses täpselt vastupidi, andes vaatajale teada, mida tunneb süütu mustanahaline mees, kui näeb siniseid vilkureid. Kas keegi üldse küsib midagi, enne kui laseb? Kas kedagi üldse huvitab, mis tegelikult juhtus? Kindlasti ei aita kaasa see väikene fakt, et peavoolumeedias ei ole mustanahaline karakter tuntud just sellepoolest, et õudusfilmid lõpuni elab. Peele paneb terve publiku noore mustanahalise mehe positsioonile ning see toimib imeliselt, sest eelnevalt oleme Chrisile kaasa elanud ja lootnud, et pääseb nende hullude käest.

Ainukene probleem on Rose ja see kogus pilte, mis tal karbis oli. Arvestades kui noor ta on, siis kui tihti see asi kõik toimub ja kui lühikese aja tagant ta neid mehi sinna majja saab? See muidugi ei mängi rolli suures plaanis.

Vaatame edasi - Rose'il on vend, kellele meeldib MMA/UFC ja kes on selgelt füüsiliselt tugevam kui Chris. Suhteliselt äkiline ja ebameeldiv kuju on lapsest saadik pidanud kuulama, kuidas mustad mehed on kiiremad, tugevamad ja paremad, mis on andnud talle hoogu ennast treenida. Sealt tuleb tema soov Chris proovile panna, teades, et saaks temast ka jagu. Peele näitab meile ka nende kahe võitlust ja kõikide üllatuseks võidab selle Chris, sest on kavalam ja säilitab kaine pea, kasutades ukse avamist, et Rose'i vend prooviks seda uuesti kinni lüüa, saades võimaluse teda jalga pussitada. Kes ootas, et Chris võidab tugevusega? Peele muidugi ei peatunud seal. Läheme tagasi keldrisse, kus Chris oli tooli küljes kinni. Närvilisena kraapis ta tooli käetoe katki ning kasutades sealt paljastunud puuvilla ta põgeneb. Teeb villast kõrvatropid ning pääseb vabaks. Peele näitab, et Chris saavutab enda vabaduse kasutades mõistust ja puuvilla - mis on tuntud kui toode, mida mustanahalised orjad põldudelt korjasid.

Peele on teinud imelise filmi ning kõige keerulisem osa, ja minu jaoks kõige hämmastavam, on tema oskus tuua esile probleemid meie ühiskonnas, neid esitleda täpselt ja õigesti, kuid neid mitte kommenteerida. Tema roll on probleemi näidata, mitte arutada, kaitsta või õigustada. Tema oskus näidata Chrisi põikpäist rassipingeid vältivat paranoiat kui mahasurutud rassismi või esitleda rikkaid valgenahalisi liberaale, kes tapavad mustanahalisi, mitte rassistlikena.

Need inimesed tõepoolest olidki Obama poolt, nad imetlevad kuulsaid mustanahalisi (või pigem mingisugust abstraktset ideed sellest, mis on rassism) ja neil pole mitte midagi selle vastu, et tütar mustade meestega aega veedab. Mees, kes Chrisi enda oksjonil võitis, on pime (kas pime saab olla rassist?) ning ütles, et soovib ainult tema silmi. Peele'i sõnum on siiski üks - me oleme inimesed ja me oleme erinevad. Chris ei ole tugevam kui Rose'i vend, kuid ta on targem. Rose'i vanemad ei ole rassistid, kuid tapavad mustanahalisi. Normaalselt käituv mustanahaline tundub veider, sest oleme harjunud teatud tüüpi rassikäitumisega ning mis saaks filmist siis kui vahetaksime ära kõikide tegelaste nahavärvid? Peele esitab huvitava paradoksi, kus näitab, et rassism ise ei küsi nahavärvi.

Olgugi, et Chris pääses eluga ei ole tema saatus kindel. Peele jätab vaatajale küsimuse - kes teda usub? Terve Armitage perekond on surnud ning tema sõpra enne ei usutud. Lisaks ei tea keegi selle projekti täielikku ulatust.

Kindlasti jäi midagi märkamata või kirja panemata, kuid usun, et suurema osa väga mahukast dialoogist on kirjas. Pole varem niivõrd pikka analüüsi ühestki filmist teinud, kui leian, et "Kao ära" on üks žanriharuldus, kus kõik on ideaalses tasakaalus.