AINULT DELFIS: Katkend Lepajõe peagi ilmuvast raamatust "Põgenemine": kui olime neile juba raha peo peale lugenud, ilmus nurga tagant välja miilitsaauto

Esmaspäeval, 27. märtsil jõuab poelettidele Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat "Põgenemine", mis on jutustus noore pagulase esimestest kuudest läänemaailmas. On aasta 1984. Käib Nõukogude-Afganistani sõda. Kutseealisi Baltimaadest ähvardab sõttasaatmine. Raamatu peategelane elab Nõukogudemaa läänepoolseimas osas ja hoidub sõjakomissariaadi haarangutest. Koos kolme eakaaslasega küpseb plaan teha teoks see, millest miljonid Nõukogudemaal unistavad, tuhanded tõsiselt kaaluvad, sajad üritavad, ja vaid üksikud õnnestuvad – põgeneda läände.

Raamatu autori lahkel loal avaldame me Publiku veergudel peagi ilmuvast teosest katkendi:

Pilkases pimeduses joostes kadus ajataju. Peale esimest kilomeetrit oli hing kinni ja veremaitse suus, aga seisma polnud lubatud kellelgi jääda. Nüüd oli neil krossimeestel võimalus näidata, kas nad saavad korvpallurile ja atleetvõimlejale vastu. Hästi ei saanud, aga pingutasid lõpuni. Kui suvilauksest sisse astusime, tõmbasime kardinad akende ette ja võtsime dressid seljast. Toas oli vahepeal jahedaks läinud, kaasatoodud radiaatori olime varem välja võtnud, nii et läbimärjad alussärgid aurasid seljas vastu päevinäinud Estoplasti kupli oranži valgust. Võtsime need seljast, pesime end külma veega ja proovisime midagi kuivemat selga saada. Kell oli pool kolm öösel ja tunni-pooleteise pärast pidi valgeks minema. Istusime maha ja mitte ühegi mehe näost ei võinud välja lugeda muud kui seda, et täna ei lähe me enam kuhugi. Hilda oli sellise näoga, mis vähe sellest, et ütles – ta ei lähe täna küll kuhugi, andis ka mõista, et üldse võiksid kõik oma linnakodudesse ära minema hakata. Kodus olekski parem, arvasin, seal ei peaks seda luuserit vaatama. Iga päev nikerdab mootoritega, aga nüüd unustas, et Žiguli-panni tuleb aeg-ajalt ka õli panna.

Ka Raitsil paistis selleks korraks kõigest kõrini olevat, nii et ka tema peale ei saanud hetkel hästi loota. See oli üks nendest harvadest hetkedest, kui mees, kes muidu oli sitke nagu kaljukits, oli sellise näoga, et sooviks mitte merele, vaid kõrvaltuppa magama minna. Harryst ei saanud sotti, kuid oli selge, et kui suur valge pealik, kes tavaliselt oli alati avantüüridele avatud, täna minna ei taha, siis tema ka parema meelega ei läheks. Päris seda ma ei oodanud, et Raits ürituses kahtlema hakkab. Ma polnud teda kunagi nii ebakindlana näinud. Tavaliselt oli ta tegude mees. Aasta varem, kui Viru hotellist kvartal eemal soomlastega äri tegime ja olime neile juba raha peo peale lugenud, teksad autosse toppinud, valmis igaüks oma teed minema, ilmus nurga tagant välja miilitsaauto sellise hooga, et pidi äärepealt teed ületava noore lapsevankriga ema alla ajama. Iga teine mees oleks kohale tardunud, visanud vabatahtlikult kapoti peale pikali ja oodanud käeraudu randmete ümber, aga Raits ütles ainult kaks sõna: “Hüppa peale!” Panime sellise hooga koha pealt minema, et ma ei jõudnud ustki kinni tõmmata.

Põrutasime otse mööda Narva maanteed Pirita suunas, miilit saauto kolm-nelikümmend meetrit meist tagapool. Keerasime hetk hiljem küll vasakule, küll paremale, aga ei saavutanud nende manöövritega suurt midagi, need seal taga olid kihutamisega harjunud. Võtsin kotist teksad ja ütlesin Raivole, et viskame aknast välja. Raivo karjus kõrva, et loll oled, sada viiskümmend rutsi saab nende eest! Olgu öeldud, et see oli natuke vähem kui tavalise töölise kuupalk, aga ma otsustasin, et viskan ikkagi. Hetke pärast, kui peeglisse vaatasin, pidurdas miilitaauto järsult, nii et tagumine ots vänderdades seisma jäi. Sealt astus välja miilits, läks otsejoones auto ees vedelenud teksade juurde ja korjas need üles. Seejärel lülitati sireen välja, auto keeras väärikalt ringi ja sõitis rahulikult, nagu midagi poleks juhtunud, tuldud teed tagasi. Selle meenutamine soojendas südant, aga kehale see seal kopitanud tares sooja ei andnud. “Kurat, teeme ära,” sundisin ennast ja teisi tagant, kuigi parema meelega oleksin samuti sealsamas tooli peal magama jäänud. Siis aga lausus kõige noorem midagi, mis asja ära otsustas. “Hommikul leitakse rannast auto ja varem või hiljem tullakse siia,” ütles Harry. Me kõik vaatasime tema poole. Tal oli õigus, just nii see saabki olema. Ja kui piirivalve just samal päeval sinna ei jõua, siis on terve põhjaranniku piiritsoon sellest hetkest, kui auto leitakse, häireolukorras.

Oli valida, kas minna kohe jõe äärde ja lasta sealt paat vette või minna koju. Muid valikuid ei olnud. Polnud enam mõtet nutta, et sellest mereäärsest kohast, mis igas mõttes parim, ja kus radarite töö kõige nõrgem oli, sel ööl enam minna ei saanud. Siit otse mööda jõge minnes oleksime sisuliselt piirivalvurite külje alla pugenud. Ja ka jõgi oli siinkandis madal ja kivine, nii et isegi kummipaat jäänuks seal kivide peale kinni. Aga asi oli otsustatud. Sõnagi lausumata panime riidesse ja läksime välja. Pilkasesse pimedusse. Paat oli raske ega tahtnud kuidagi kolm korda väiksema käru peal püsida, libises iga männijuure taha jäädes küll ühele, küll teisele poole. Pilkases pimeduses oli võimatu neid vältida, taskulambi kasutamine ei tulnud kõne alla ja muud ei jäänud üle, kui lihtsalt arvata, kuhupoole tee pöörab. Ja ees oli veel vähemalt kilomeeterpoolteist, enne kui paadi sai vette libistada. Mehed olid terve tee vait, kui mitte arvestada uduses öös aeg-ajalt poolsosinal öeldud vandesõnu, kui käru tahtis vägisi kraavi sõita või männioks nägu kriipis. Jõesuudmest mõnisada meetrit eemal võis paadi nõlvast vette libistada. Kuigi sügavust oli juba piisavalt, ei õnnestunud meil suudmesse kuiva jalaga jõuda. Jäime ühe suurema kivi peale kinni ja pidime vastu tahtmist vette ronima.

Olime vööni külmas vees ja sikutasime paati kivi pealt maha. Vesi polnud kindlasti rohkem kui neli-viis kraadi, aga meeste nägusid vaadates ei paistnud välja, et nad külma tunneksid. Juba tund aega oli ainus asi, mida ma tundsin, mu enda südamelöögid. Ärevuse ees taandus ka hirm. Adrenaliin mattis hirmu suurema vaevata enda alla ega lasknud seda järgmise kolme tunni jooksul välja. Mõne aja pärast saime paadi kivi pealt kätte ja veeretasime end paati. Olime jõesuudmesse jõudnud ning kuigi vesi oli ka seal suhteliselt madal, ei olnud põhi enam kivine. Raits haaras aerud ja hakkas rannikust eemale sõudma. Vesi oli peegelsile, ümberringi tihe tumehall udu. Jumalik vaikus, mida lõikasid vaid aerud vees. Kuigi udu oli liiga tihe, et näha kaugemale kui sada meetrit, oli kuuldavus seda parem. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis, et iga hetk kuuleme piirivalvekoerte haukumist ja venekeelseid hääli rannas. Seejärel pimestab prožektor silmi ja kostavad hoiatuslasud, alguses õhku ja seejärel vette.

Sõudnud rannast paarkümmend minutit, tundus, et olime piisavalt kaugel. Võtsime Harryga kaasavõetud vateeritud joped, sellised, mida ehituste öövalvurid ja sunnitöölaagrite vangid meie riigis kandsid, ja laotasime mootori peale. Igaks juhuks olime neid kaks tükki kaasa võtnud. Surusime endid jopede peale pikali, üks ühel ja teine teisel pool mootorit, ning andsime Raitsile märku, et oleme valmis. Raits ütles, et vara veel ja sõudis viiskuus minutit. Seejärel vaatas korraks teiste poole, nagu küsides, kas nüüd või sõuaks veel kaugemale avamerele, aga otsustasime, et mis seal ikka, võib käima tõmmata.