AINULT DELFIS: III katkend Lepajõe peagi ilmuvast raamatust "Põgenemine": igast meie liigutusest ja ilmest oli aru saada, et midagi on sellel pildil valesti
Esmaspäeval, 27. märtsil jõuab poelettidele Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat "Põgenemine", mis on jutustus noore pagulase esimestest kuudest läänemaailmas. On aasta 1984. Käib Nõukogude-Afganistani sõda. Kutseealisi Baltimaadest ähvardab sõttasaatmine. Raamatu peategelane elab Nõukogudemaa läänepoolseimas osas ja hoidub sõjakomissariaadi haarangutest. Koos kolme eakaaslasega küpseb plaan teha teoks see, millest miljonid Nõukogudemaal unistavad, tuhanded tõsiselt kaaluvad, sajad üritavad, ja vaid üksikud õnnestuvad – põgeneda läände.
Raamatu autori lahkel loal avaldame me Publiku veergudel peagi ilmuvast teosest teise katkendi.
Vaatasin teiste suunas ja nägin, et ka neil oli oma rollide esitamisega raskusi. Igast meie liigutusest ja ilmest oli aru saada, et midagi on sellel pildil valesti. Ma oleksin tema küsimuse peale pidanud vastama, et oleme teel Pellingisse, sinna, kuhu olime plaaninud, aga mida sa seal ütled, kui meil polnud hetkel aimugi, kuhu Pellingi jääda võis või kuhu olime välja jõudnud. Soomlane vist muigas kergelt, aga olukorra tõsidust arvestades ei soovinud me seda tähele panna. Küsis hoopis mõnevõrra ootamatult: “Tiedättekö, missä on venelaituri?” Ja enne, kui ma jõudsin talle vastata, et ei tea või midagi veel lollimat, et tean, aitas soomlane meid hädast välja, lahendades olukorra härrasmehelikult: “Voisinpa vaikka hinata teidät sinne. Se ei nimittäin oo aivan lähellä.” Peale seda lauset tekkisid meil esimesed raskused oma tunnete varjamisega, aga tuli sundida end rahulikuks. Soomlane koukis oma paadist jämeda metallkonksuga köie ja haakis selle meie kumminässi nina külge. Tema võimas kahe Yamaha mootoriga paat sai hääled sisse ja tundsime, mida tähendab liikuda mitte ühe, vaid kahe mootori jõul. Kui olime jälle paadimürasse mattunud, keeras Raits minu poole ja ütles ütles kõva häälega üle paadimüra: “Jop-antoonio!” Sellega oli võimatu mitte nõustuda. Viis minutit hiljem olime esimeste saarekeste kohale jõudnud. Hetke pärast sisenesime juba maismaa ja saare vahelisse lahesoppi. Andsime soomlasele märku, et ta esimeses sobivamas kohas kinni peaks ja teatasime, et tahame paadi mõneks ajaks sinna jätta. Et tuleme hiljem sellele järele.
Soomlane ei kostnud selle peale midagi, kuigi oleks võinud ju küsida, miks peab paadi suvalises kohas kaldavõsasse tõmbama. Vedasime selle kuivale maale kahe kidura männi vahele ja nüüd võis seda vee poolt märgata vaid väga tähelepanelik möödasõitja. Eemaldudes kivisest kaljunukist, vaatasin paadile järele nagu pereliikmele, keda ma ilmselt enam kunagi ei näe. Kahju oli teda maha jätta. Ta oli aastaid vaguralt kuuris presendi all konutanud, seejärel lasknud ennast mingi kohutava tumeda värviga, mis juba poolenisti maha koorunud, üle võõbata, töö kohusetundega ära teinud, ja nüüd jäeti ta sinna tundmatusse lahesoppi maha. Kas sentimentaalsus tuli väsimusest või pingelangusest või mõlemast kokku, kes seda teab, aga panin tähele, et kõik mehed peale kaatrijuhi saatsid pilguga paati, kuni see peale järjekordset käänakut lõplikult silmist kadus. Liuglesime paadisadama poole ja imetlesime muinasjutulist vaatepilti enda ümber. Üks saar, lahesopp ja kaljune käänak asendus järgmise ja veel ilusamaga. Rohelisi saari ja saarekesi oli kõikjal, kuhu vaatasid. Iga natukese aja tagant kakskeelsed sildid, mis meile midagi ei öelnud. Vesi polnud enam ei hall ega sinine, vaid siniroheline, mängeldes päikesekiirtes. Udu poleks siin saarestikus nagu olnudki, päike maikuus kell seitse hommikul eriti ei soojendanud, aga külmavärinaid ma enam ei tundnud. Vaadates ümberringi seda ilu, oli raske mõista, miks vanajumal oli kahte teineteisele nii lähestikku asuvat kallast erinevalt kohelnud. Oli Soome rannikul kiskunud maismaalt lahti lugematu arvu rohelisi tükke ja need mööda mereäärt sadadeks saarteks ja saarekesteks laiali puistanud, istutades kunstniku kombel otse kiviste kaljude peale madalaid mägimände ja põõsaid. Meie pool polnud midagi sellist. Eesti rannik oli üks pikk, üksluine rannajoon, ja nendelegi üksikutele saartele, millel oleks saanud loodust nautida, ei tohtinud peale põlisasukate ja piirivalvurite keegi oma jalga tõsta. Punaseks-kollaseks värvitud suvilad kaljudel ja lahesoppides mõjusid vee pealt vaadatuna romantiliselt. Tundus, et kohe astub mõnest sellisest välja lumivalgeke koos päkapikkudega ja läheb purde peale pesu pesema, lehvitades samal ajal valge taskurätikuga meie suunas. Esimest korda öö ja hommiku jooksul oli meil võimalus hinge tõmmata ja hetke nautida.
Meie välimust arvestades ei saanud neile seda pahaks panna: neli täismõõdus meest, juuksed kammimata ja riided kortsus, kes ikka selliste peale oleks peatunud. Lootsime, et varem või hiljem tuleb tee peal ette mõni tankla või söögikoht, eks seal siis üritame uuesti. Tee viis läbi veterohke ala, mis selleks, et sealt jalgsi või autoga üle saada, oli täidetud maaga. Ületasime vähemalt neli silda, enne kui tund-poolteist hiljem esimese tanklani jõudsime. Kuigi riided meie seljas olid jõudnud ära kuivada, nägid nad ikka päris jubedad välja, nii et enesekindlust tuli ammutada kehahoiakust, mitte väljanägemisest. Kohalikud tüübid, keda me huviga piidlesime, ei paistnud selles unisevõitu Soome külakeses millegi erilisega silma. Nägid samuti välja, nagu oleksid pool päeva merel olnud ja paarile vennale oli nende õõtsuva kõnnaku järgi otsustades ka merehaigus külge hakanud. Ainult juuste värvi poolest erinesime kohalikest. Need siin olid ikka heledamapoolsed. Meil aga oli ainult üks neljast rahvuslikku kartulikoore värvi juustega, ülejäänud kolm oleksid võinud olla kust iganes Tiranast Torinoni. Tankla, poekese ja burgeriputka juures ei õnnestunud meil auto peale saada.
Püüdsime küll seletada, et oleme sportlased, kes vabal päeval on tulnud mere äärde kaunist loodust imetlema, aga väga usutav see jutt vist polnud. Neil kolmel kohalikul, kes poole tunni jooksul sealt läbi käisid, Porvoosse asja ei olnud. Kuna hooaeg polnud veel alanud, oli mõttetu poe juures aega raisata, jäänud ei olnud ka enam väga palju, kümme-kaksteist kilomeetrit kõige rohkem. Keerasime suure tee peale tagasi ja ei jõudnudki eriti kaugele, kui meie kohal peatus punane Volvo ja nooremapoolne mees küsis, kas midagi on juhtunud. Reageerisime kiiresti ja teatasime talle inglise keeles, et auto läks katki ja nüüd oleks vaja linna tagasi saada. Mitte et me inglise keelt nii väga hästi oleksime osanud, aga olime juba Tallinnas tähele pannud, et soomlased said sellega veel halvemini hakkama, ja kui tahtsid, et nad sinusse liiga üleolevalt ei suhtuks, siis tuli soome keel hammaste taga hoida ja rääkida inglise keeles. Oli ju selge, et kui keegi kohalikest elanikest olekski kahtlustanud, et mingid vennad Eestist on üle mere tulnud, siis küllap eeldanuks nad, et eestlased hakkavad oma hõimuveljestega soome, mitte inglise keeles rääkima. Võib-olla dramatiseerisime üle – hirmul olid suured silmad, märjad riided ja peas igasugu tohuvabohu. Meid auto peale võtnud mees, mitte üle kolmekümne, teatas, et sõidab mitte Porvoosse, vaid kuhugi Helsingi eeslinna. See sobis meile väga hästi. Et ta Helsingisse sisse ei sõida, sellest polnud lugu. Teel lobisesime tühjast tähjast ja ma proovisin tema käest igasuguseid asju küsida, et tal ei jääks eriti aega millelegi muule mõelda ja küsimusi küsima hakata, mille peale oleks pidanud jälle mingi lolli vale välja mõtlema, kuid lõpuni see ei õnnestunud. Ja nii ta küsiski, et kust me ka tuleme. Olime Helsingile piisavalt lähedale jõudnud ja arvasin, et suurem oht on möödas ning võib ju talle öelda, et tuleme Lätist. Mees ei teinud selle peale, erinevalt tagaistmel olijatest, teist nägugi, ütles ainult “Joo” ja kogu lugu. Kolmveerandtunnise sõidu järel teatas ta meile, et peab nüüd paremale ära keerama, aga et Helsingisse jõuda, peaksime me otse edasi sõitma.
Pakkus välja, et võib meid lähEimasse bussipeatusesse toimetada. Tänasime viisakalt ja palusime end sealsamas välja lasta. Ta üritas küll midagi seletada kiirtee kohta, aga seda me läbi autoakna enam hästi ei kuulnud. Seal me siis nüüd olime, kenal kevadisel pärastlõunal, ainult mõned kilomeetrit Helsingist. Kiirteed piiras alumiiniumist kaide ja selle taga korralikult pügatud kibuvitsapõõsad. Igale poole, kuhu vaatasid, majesteetlikud, meie silmadele nii harjumatud graniitkaljud. Helsingi keskus pidi sellele kohale, kus me autost välja astusime, päris lähedal olema, sest autovoor suurenes iga minutiga ja nii mõnigi möödasõitev autojuht andis meile signaali. Pidasime seda sõbralike soome autojuhtide tervituseks. Ei oleks arvanud, et soomlased nii sõbralikud on. Jõudsime ehk veerand tundi astuda, kui kuulsime, või õigemini tundsime, et otse meie taga vähendab auto kiirust. Aeglustasime sammu ja pöörasime ümber. Jõudsin veel öelda “Ment, rahu!”, enne kui politseiauto peatus, selle aken alla keerati ja juhi kõrval istunud politseinik pea aknast välja pistis. “Mitäs pojat täällä, pikatiellä?” Politsei toon oli asjalik, kuiv ja õige vähe võis selles kuulda mingit tögamise nooti. Ma ei saanud küsimusest hästi aru. Tahtis vast teada, kuhu läheme, jõudsin mõelda. Pojat – sellest sõnast arusaamisega raskusi ei olnud. Pikatie on vast tee, aga pika? “Helsinkiin,” proovisin hääldada võimalikult puhtalt, muretu muie näol ja millegipärast nüüd jälle soome keeles. “Pikatiellä?” Politseinik jäi pahaendeliselt asjalikuks. Järgnevalt võttis juhtimise üle alateadvus, sest mõelda nii kiiresti ei jõudnud. Kui pole aega mõelda, ära mõtle, hajuta teise poole tähelepanu mingi segava tegevusega ja lase alateadvusel juhtimine üle võtta, küll see evolutsioonilises inimarengus kõike näinud osa meie peas midagi välja mõtleb, kui seda mingi varem kätteõpitud tehnikaga ära pole rikutud. Alateadvus ütleb ette nagu suflöör ja sina ainult esitad. Ainus, mida sinult nõutakse, on jääda rahulikuks ja hoida vastasest kinni, et ta mõelda ei jõuaks. Olime kõik neljakesi krambis ja ma kartsin, et mõni meestest ei pea vastu, hüppab üle teepiirde ja paneb lähedalasuva elurajooni poole ajama. Olin enam-vähem kindel, et järgmiseks palub politseinik nende autosse istuda. Siis oleks tulnudki jooksma hakata. Mitte varem.
Tuli sundida ennast rahulikuks. Aktsendist oli politseinik kindlasti juba taibanud, et midagi on valesti. Võibolla oli talle juba teada antud mingitest kahtlastest tüüpidest, kes liikusid Iso Pellinki kandis. No milleks küll oli vaja talle soome keeles vastata, mõtlesin. Ju siis oli… “Lain mukaan on pikatiellä kulku kielletty,” tuli politseiniku suust rangelt, kuid autost ta veel välja ei tulnud. Selge see, et ta välja ei tule, nii on neil seal juhendis kirjas, ta peab enne veel ühe patrullauto välja kutsuma. Ilmselt ta paarimees tegelebki sellega. Näe, nokitseb seal raadiosaatja kallal juba. Niikaua aga ajab teine politseinik niisama mingit mulli suust välja
Olime viimased nädalad päevast päeva ninapidi koos olnud. Kutid olid muidugi vinged, eriti Raits, kellega koos kangi ja poksitrennis käisime, aga olime ikkagi rohkem kolleegid, kes ühise asja nimel pingutasid, mitte inimesed, kes samu raamatuid lugesid. Need minu intelligentidest sõbrad andsid küll hommikust õhtuni mõista, kuidas nad seda sotsialistlikku süsteemi põlastavad, kui kõvad mehed nad läänes oleksid ja mida kõike teeksid, et sinna pääseda, aga kui tegemiseks läks, siis selgus, et armastus lääne vastu oli neil tugev, aga hirm vahelejäämise ja vangla ees veel tugevam. Neile piiriületamise avantüürid ei meeldinud. Nad proovisid alati kuiva jalaga veest välja tulla. Need vinged sellid siin aga ei kartnud midagi, ei märjakssaamist ega vangiminemist. Arvan, ka uppumist mitte. Tuttav, kellest neile vihjasin ja kellele kavatsesin helistada, oli soomlanna Benita. Olime tutvunud aasta tagasi Tallinnas. Seejuures saime tuttavaks kohas, kuhu turistid eriti ei sattunud, linnalähedases Regati baaris. Esimene asi, mida ma tema käest küsisin, ei olnud telefoninumber, vaid just see, kuidas ta sinna sattus, koht oli Tallinna kesklinnast kaugel ja seal käisid põhiliselt kohalikud noored. Sinna soome keskealised mehed, legendaarsed halli-ecco-kinga mehed, kes ennast igal nädalalõpul valge kolonisti kombel pinaliks tõmbasid, ei sattunud. Nooremaidki soomlasi käis Viru hotellist kaugemal vähe, kahekümnendates naised aga kesklinna turvatsoonist välja minna ei julgenud. Telefoninumbrigi küsisin tookord rohkem harjumusest, jutu jätkuks, ja olin enam-vähem kindel, et seda ma ei saa, tuhka neil lääne tüdrukutel oli vaja oma numbreid kohalikele aborigeenidele jagada.
Tavaliselt tuldi Tallinnasse odava alkoholi ja seikluste järele, mis kohe koju jõudes, kui pea selgem ja ihu ära pestud, unustati. Et see kodust elu segama ei hakkaks. Milleks siis pärdikutest pärismaalastele numbreid jagada. Telefoninumbri olin aga tookord meelde jätnud. Eks ta muidugi imestas, kui teatasin talle tantsu ajal, et öelgu aga, jätan meelde, aga meeles ta oli. Harjumus numbreid meelde jätta tuli vajadusest. Kui nõukaajal aeglase tantsu ajal tütarlaps sulle numbri ütles, ei saanud öelda, et oota, võtan pastaka, kirjutan üles, tuli mõelda loovamalt, jätta see meelde ja küsida seejärel tüdrukult, kas ta tahab, et ütlen talle ta enda numbri ka tagurpidi, näiteks. See avaldas mõju ja oli tõhusam viis külgelöömiseks, kui see, et teatasid pimedas tantsusaalis, et sul on ilusad silmad või sa lõhnad nii hästi. “Millal järele tuled?” küsis keegi ja vastasin ilma pikema pausita, et selle rahaga, mis mul taskus on, mõne päeva pärast. Ise mõtlesin, et kolm-neli päeva võiks ikka olla. “Äkki helistad talle enne, said talt vanaema numbri,” ei jätnud Raits võimalust kasutamata.Selle peale polnud ma tõesti mõelnud. Otsisime lähima telefoniputka ja enne, kui numbri valisin, mõtlesin veel, kuidas seda kõnet alustama peaks. Väga palju ette mõelda ei olnud mõtet. Isegi kui sain õige numbri, ei tähendanud see veel, et ta mind üldse mäletab või mäletada tahab. Üks asi on pärismaalastega nende omal maal möllata, teine asi on neid omas kodus võõrustada. Valisin numbri ja kuulasin tükk aega kutsuvat tooni. “Benita Vaalio puhelimessa,” kostis naishääl sellise enesekindlusega, millele ei olnud mul kohe midagi vastu panna. Me olime Eestis harjunud, et inimesed ütlevad halloo või jaa või jah või hingavad niisama torusse, aga sellega, et keegi reipalt ees- ja perekonnanimega vastab, polnud ma harjunud. “Aleks siin… kui mäletad,” alustasin reipa lohakusega, justkui helistaksin talle üle päeva. Seejärel üritasin ilma pausita improviseerida eesti-soome keeles: “Tulime võistlustele mõneks päevaks ja mõtlesin, et soitan sinule…” Seejärel jäin lihtsalt ootama, kas sellest sissejuhatuseks piisab. Järgnes paus, mis venis ja venis. See veel puudub, et ütleb, et ei mäleta. Mis näoga ma siis sealt putkast oleksin pidanud välja tulema. “Ai jaaa, Aleksii,” kostis lõpuks, kusjuures ta venitas minu nime lõppu, nagu ainult soomlased seda venitada oskavad. Seejärel jälle tavalisest pikem paus ja siis juba inglise keeles:
Benita Vaalio kuuldel. “Või Soomes oled?” Hääles oli imestus, mida tundlikumad inimesed oleksid võinud ka hämminguks pidada. Seejärel jälle paus, mida ma seekord liiga pikaks ei lasknud. “Soomes, Soomes. Saame kokku ka või? Kui sul muidugi aega on.” “Täna või?” Selle ütles ta hääletooniga, millest oli raske järeldada, kas see oli minu poolt ikka hea ettepanek. Oli vaja kiiresti mingi eneseirooniline noot sisse tuua, aga midagi väga head ei tulnud pähe: “Sa ei pea mulle välja tegema, mul on ka päris raha kaasas, natuke läbiligunenud küll…” Mis kuradi läbiligunenud, milleks seda läbiligunenud oli vaja siia toppida, kuigi nii see oli, rahad olid nii märjad, et neid oli raske teineteise küljest lahti saada. Teiselt poolt torust kostiski: “Läbi li-gu-ne-nud?” “Vihma kätte jäin.” Kui selle hetkeni olin oma jutuga rabas jalutanud, siis nüüd olin sohu jõudnud. Mis kuradi vihma kätte? Väljas oli pilvitu kevadilm. Olin valmis selleks, et ta teatab kohe, et peab trenni lippama, takso ootab, või helistagu ma mingi teine kord, aga selle asemel kostis torus inimese hääl, kes oli kõhedusttekitavalt enesekindel: “No kuivata ära ja helista hiljem.” Enne, kui jõudsin sisse hingata, küsisin kiiresti: “Mis kell?”
“Mitte enne seitset. Vaatame, mitu kohvi su raha eest saab. Sa ikka tead, mis meie riigis kohv maksab?” Seepeale naeris ta telefoni, nakatades ka mind. Tema huumorimeelt olin märganud juba Tallinnas. Tahtsin veel telefoni hõisata, et okei, näeme õhtul ja konjak on minu poolt, aga õnneks oli ta toru juba ära pannud. Mingit konjakit mul ju polnud, see oli juba mitu tundi Soome lahe põhjas...
