"Täna [teisipäeva] hommikul käis isa veel – kuigi mitte vaevata – mööda tuba. Eile [esmaspäeval] veel sõi, täna enam süüa ei tahtnud.

Ma arvan, et isal läks hästi. Ta kartis surra abitu voodihaigena, kes ei saa süüa ja liigutada – ja nii tal õnneks ei läinud.

Tal olid valud, ja kahjuks ikkagi kroonilised, mis sundisid võtma ka valuvaigisteid, aga need valud ei läinud vast väga üle piiri," kirjeldab Markus Vetemaa isa lahkumist ning tõdeb, et arstide kinnitusel mees vähihaigust ei põdenud.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena