Paul-Eerik Rummo mälestab Enn Vetemaad: hüvasti, hea kaaslane!

28. märtsil lahkus meie seast kirjanik, tõlkija ja luuletaja Enn Vetemaa. Mälestusi kirjamehest pajatab kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo.

Kunagi kuulsatel 1960ndatel juhtusime Ennuga kaaslasteks esimeses luulekassetis. Kummaline mõelda, et tollest ajast peale on kasseti mõiste lausa kaks korda tähendust muutnud. Tollal, kirjandus- ja kirjastuspoliitiliste olude mõningase paranemise ajal tähendas kassett pappkarpi, millesse paigutati mitme debütandi esimesed värsivihikud, et need koos turule paisata. Paar-kolmkümmend aastat hiljem tuli kooliõpilastele, kellele kirjandustundides räägiti „kassetipõlvkonnast“, juba selgitada, et selle all ei mõeldud kassettmagnetofoni helikandjaid. Nüüd on magnetofonidki kõige oma kassettidega peaaegu unustuse hõlmas. Aeg lendab, nagu öeldakse.

Igatahes tolles esimese kasseti viie autori hulgas me mõlemad Ennuga olime. Kõik me muidugi andsime üksteisele autogramme. Enn võrdles meid ühendavat karpi vangimajaga, mille üksikkongides me kõik ridamisi istume. „Konginaaber koputab tervituse!“ kirjutas ta mulle (ma ei tea, kas ka teistele, või välgatas tal igaühe jaoks eri nali) ja see kangesti meeldis mulle. Meeldib tänini.

Mõni aasta hiljem sattusime juba kahemehekongi: Loomingu Raamatukogu avaldas ühtede kaante vahel meie lumised luuletuskogud. Ennu „Lumesõja“ lustlikkus tasakaalustas minu „Lumevalgus...lumepimeduse“ valdavat tõsi- ja raskemeelsust, ja võibolla ka vastupidi. Kuigi ega Ennu ei selles vihikus ega edaspidigi saa süüdistada mingis ülemäärases kergemeelsuses. Kaugel sellest. Need on need esimesed mälestusseosed, mis meenuvad.

Muide, laias laastus põlvkonnakaaslased küll, aga samas käibis noilsamadel kuuekümnendatel kaaslasteringides naljaga pooleks vahetegemine Eesti-aegsete ja hilisemate meeste vahel. Eesti-aegsete kirja läksid need, kellel oli õnnestunud sündida kasvõi aasta-paar enne 1940ndat. Nemad olid seeläbi nagu kõrgemast kategooriast. Enn oli Eesti-aegne. Ja uskuge või mitte, aga mingil moel andis see tunda!

Hüvasti, hea kaaslane!