ARVUSTUS: "Hing anumas" - tundetu hing, ent ilus ja meeldejääv anum
Kellele oli vaja "Ghost in the Shelli" (eesti keeles "Hing anumas") uusversiooni? Võib-olla neile, kes pole teadlikud samanimelisest mangast ja animest ning nende mõjust ulmefilmidele või hoopis neile, kes soovisid lõpuks näha kultusliku anime mängufilmi versiooni. "Hing anumas" on nüüdsest kinodes ning tulemus on mõnevõrra huvitav, kuid natukene ka pettumustvalmistav.
“Hing anumas” leiab aset lähitulevikus, mil on purustatud piir inimese ja roboti vahel: see on maailm, kus igaüks saab end näiteks tehisorganitega või biooniliste jäsemetega täiendada, et olla kas vajaduse või lihtsalt isikliku soovi alusel tavalisest inimesest võimekam.
Loo keskmes on Major Mira Killian, kelle orgaanilisest kehast jäi pärast traagilist rünnakut alles ainult aju ning naise elu päästmise nimel ühendati see robotkehaga. Ta on maailma esimene hingega robot - inimaju ja robotkeha. Majorist sai perfektne sõdur küberkuritegudega tegelavas üksuses, mida tuntakse Osakond 9 nime all. Mida rohkem piir inimese ja roboti vahel väheneb, seda ohtlikumaks muutuvad ka küberkuriteod.
Lugu saabki alguse hetkest, mil selgub, et augmenteeritavat tehnoologiat arendava firma Hanka Robotics töötajad on Kuze nimelise häkkeri sihtmärgiks. See uus vaenlane suudab sisse häkkida igaühesse, kes on end natukenegi augmenteerinud. Kurjategija kannul püsides avastab Major, et kõik pole nii nagu paistab ning ka tema elu muutub Kuze paljastatud saladusi avastades kardinaalselt.
Jaapanist pärinev “Ghost in the Shell” meediafrantsiis on 90ndatest alates olnud vaga mõjukas: alguparane Masamune Shirow manga ja legendaarse Mamoru Oshii 1995. aasta anime on nii Jaapani kui ka lääne filme mõjutanud juba aastakümneid. Anime suurim mõju avaldus 1999. aasta revolutsioonilisele ulmefilmile “Matrix”, selle maailma laienduseks loodud lühifilmide kogumikule "Animatrix" ning muidugi ka ülejäänud seeriale. Kui vendade Wachowskite film mugandas animes esitatud ideid tehnoloogia ja inimhinge sulandumisest ainult nii palju, et muuta neid enda omaks, siis visuaalsed laenud olid otsesemad: mitmed “Matrixi” ikoonilised stseenid on otse animest filmikeelde üle tõstetud.
Öeldakse, et head kunstnikud kopeerivad, aga meistrid varastavad ja nii oli ka “Matrixiga”. Parast filmi ulmelist edu toimus küberpungi plahvatus ning sellest on nüüd möödas 18 aastat. Seda kõike arvesse võttes on "Ghost in the Shelli” meediafrantsiisi esimene mängufilm natuke hiljaks jaanud, sest kõik on juba ära tehtud. Millega saab film enam üllatada?
Tuleb valja, et päris mitme asjaga: kunstniku - ja operatooritöö liit tänapäevaste arvuti - ja eriefektidega suudab endiselt silmad punni ajada ja lõua põrandani lüüa ning teisest kultuuriruumist pärit materjali mugandamine tänapäevase publiku jaoks näitab endiselt, et rahvast alahinnatakse. Seda kahel põhjusel: filmi läbikukkumise kartuses (USA kinodes alustas film siiski väga nõrgalt) palgati Jaapani filmi USA versiooni peaossa maailma enim tulutoov näitleja Scarlett Johansson ning animest läbi käinud silmi ja mõistust avardavad ideed taandati Hollywoodis aastakümneid kasutuses olnud klišeelise süžee tasandile, et keeruline materjal publikule seeditavalt ja seeläbi mõnevõrra lahjendatud kujul esitada.
Iseasi, kas see oli vajalik, sest nüüd kritseeritakse filmi just ilusa kesta, aga tühja ja emotsioonitu sisu pärast. Kui klassikaline ja samuti väga mõjukas ulmefilm “Blade Runner” ilmuks samal kujul (nagu ta 1982. aastal linastus) praegu, siis tõenäoliselt oleks film umbes sama lahja sisuga või siis poleks seda lihtsalt keegi vaatama läinud.
“Hing anumas” ei ole halb film ning seeria ning ulme võhikutele on see hea värav palju paremaid filme täis küberpunkmaailma. “Sõrmuste isanda” ja “Kääbiku” eriefektide meistrid on ka seekord valmis kujundanud usutava maailma, mille igast räpasest tänavanurgast või augmenteeritud rahva tundamuseni muutunud nägudest või neoontuledest ja hiiglaslikest hologramm-reklaamidest nõretab jutustama lugusid - see on elav tulevikumaailm, millesarnast usutavat ilu nägimegi viimati nii selgel pilgul “Blade Runneris”.
Kahju ainult, et 1995. aasta animega võrreldes jäävad uues filmis põhjalikult lahkamata ideed hinge vajalikkusest tehnoloogilise revolutsiooni lävepakul. Kaduma on läinud ka grandioossed teemad tehisintellektist, mis arenes ühendatud maailma võrgustikus ringi liikudes tehishingeks ning lubas esitada endale ja kõikidele teistele asjaosalistele väga ebamugavaid küsimusi. See kõik on asendatud Majori minevikku sukelduva süžeega, mis seostub suurkorporatsioonide kuritegelike kavatsustega teha tehnoloogiliste sammude nimel inimeeludega ükskõik, mis neile pähe tuleb. Isegi loo antagonisti nimi on Cutter, mis on isenesest nii ülekasutatud pahalase nimi, et muidu tõsine film muutus kohati lausa iseenda paroodiaks.
Kahjuks ei jää USA nägemus klassikalisest algmaterjalist kauaks meelde, sest film ei paku lihtsalt väga palju, millel kallal närida. Originaal lausa nõudis kordusvaatamist ja käsitletud teemade üle arutamist, uus film seda ei paku, sest kõik tehakse puust ja punaseks selgeks. Mitte midagi ei jää lahtiseks ega vaatajatele mõistatamiseks ning kui lugu ega sõnum ei stimuleeri, siis õnneks teevad seda meelelahutuslikus võtmes arvuti - ja eriefektid, aga ainult sellest ei piisa.
Scarlett Johansson esitab talle antud materjali najal usutava versiooni ühetonaalsest Majorist, kes kaotas kõik, et võita kogu maailm. Johansson on täpselt nii hea kui talle usaldatud roll ja stsenaarium ning kahjuks on talle seatud kohmakad piirid, mis ei luba näitlejavõimekust proovile panna. Kõik ülejäänud näitlejad (Juliette Binoche, Michael Pitt jpt) palgati tõenäoliselt ainult ühel põhjusel - nad mängivad harjumuspärases headuses teatud tüüpe, mida nad on juba mitmeid kordi oma karjääris läbi teinud ning on seeläbi ka publikule tuttavad. Eraldi kiidaks vaid Majori partnerit mängleva kergusega esitanud Pilou Asbæki ja Jaapani meistrit Beat Takeshit.
Režissöör Rupert Sandersi ("Kuninganna ja kütt") karjäär pole veel nii pikalt kestnud, et ta oleks leidnud juba oma sisemise hääle ning "Hing anumas" pole erand. Sanders oskab lavastada suurte eelarvetega fantaasia - ja ulmefilme, kuid ta teeb seda teda mõjutanud autorite töid kopeerides. See tuleb väga selgelt välja stseenides, mis on otse animest üle toodud: Sandersi lavastuses puudub hing, aga Mamoru Oshii kaadrid olid kõik tähenduslikud ning mitte ükski neist polnud juhuslik ega loodud ainult selleks, et näidata, kuhu eelarve kulus.
Hea näide on kaader lennukist. Filmiversioonis näeme kaugelt eemalt tavalist lennukit kortermajade kohal möödumas, kuid animes looritas massiivse lennuki vari terve kaadri ning mõjus väga hoiatuslikult. Filmis oli see lihtsalt kaader, animes oli see sümbol.
“Hing anumas” probleemid ei seisne algmaterjali lahjendamises ega Johanssoni peaossa palkamises, mille vastu pole minul ega ka näiteks algse anime režissööril mitte midagi, vaid hoopis selles, et 2017. aasta versioon vaatab minevikku, kuid 1995. aasta oma vaatas tulevikku. Sellega on kõik öeldud.
