Kolossaalne ettevõtmine: Tammsaare "Tõe ja õiguse" ekraniseering valmib ülima põhjalikkusega
“Pealtnägija” sai võimaluse külastada sajandi suurfilmi jaoks rajatud Vargamäed ning näha, kuidas ärkavad ekraanil ellu Anton Hansen Tammsaare tegelased. Andrese ja Krõõda kodu ehk Vargamäed otsiti filmi jaoks pea pool aastat, lõpuks leiti see Tallinnast 290 kilomeetri kaugusel Läti piiri ääres Vastse-Roosa külas. Aasta tagasi polnud seal mitte ühtegi hoonet, kuid nüüd on “Tõe ja õiguse” filmi jaoks üles ehitatud seitse maja, mis on uued aga näevad välja nagu vanad. Et taluhooned näeksid välja 19. sajandile kohased, koguti Eesti inimeste käest kokku vanad palgid, millest tehti majade fassaadid.
“See nüüd ongi see põhiline võttekoht ehk siis Mäe talu, kuhu Krõõt ja Andres filmi alguses elama tulevad ja kus need kõige suuremad dramaatilised sündmused toimuvad,” rääkis režissöör ja stsenarist Tanel Toom “Pealtnägija” reporterile Anna Gavronskile. Toom seletas lisaks, et õigel Vargamäel ei oleks saanud filmida, sest seal on palju kaasaaegseid hooneid, kruusateid ja mets liiga lähedal. Pika otsingu tulemusena leiti sobilik küngas hoopis Võrumaal, aga ka siin muudetakse hiljem arvutigraafika abil palju ümber, et luua ideaalselt sobiv maastik.
Enne nädalavahetusel algavaid filmivõtteid käivad viimased ettevalmistused. Igasse detaili põhjalikult süübiv režissöör jagab töömehele näpunäiteid. Talgulised katavad põlvini ulatuva muda heinaga ja teevad haljastust, et talu ümbrus näeks välja nagu seal poleks keegi mitu aastat elanud. “Tee tööd ja näe vaeva, siis pidi ka armastus tulema, et me siin nüüd teeme,” rääkis sauna juurde kapsaaeda kaevanud talguline Romet.
Juba laupäevaks peab kõik valmis olema, sest siis algab esimene võttepäev. “Mul ongi juba mitu päeva olnud niimoodi, et ma ärkan üles, teen silmad lahti ja mõte jätkub täpselt sealt, kus ta unes pooleli jäi, sest ma tegelen ka sama asjaga ka öösel magades. Päris kurnav mõnikord, väga nagu välja ei puhka,” nentis Toom.
Kokku on plaanitud 70 võttepäeva, mis on jaotatud kahele aastale läbi nelja aastaaja — sellise mastaabiga pole vabas Eestis filmi salvestatud. Filmi pikkuseks planeeritakse kaks ja pool tundi. “Loomulikult ma tunnen vastutust ja aukartust selle ees, aga seda rohkem ma seda teha tahan. See kindlasti ei saa olla või ei ole takistuseks, et seda mitte teha. Aukartus on selline asi, et ka Andres tuleb Vargamäele, kui ta seda kõike vaatab, mis seisukorras või olukorras see on, siis see on väga suur tükk, mida ette võtta,” sõnas režissöör-
Toomil hakkas “Tõe ja õiguse” idee idanema 2010. aasta paiku. Samal aastal noppis mees Suurbritannia maineka filmikooli lõpufilmiga “Pihtimus” tudengi Oscari ning aasta hiljem nomineeriti film juba päris Oscarile. Andrese, Krõõda, Pearu ja teiste ekraanile toomisest rääkis Tanel oma vanadele sõpradele ja sel hetkel tulevastele Oscari nominentidele Allfilmis. “See tundus alguses suhteliselt, et kes meist poleks mõelnud, et “Tõde ja õigusest” võiks filmi teha, kes filmitegijatest poleks seda mõelnud. Aga Tanelis oli seda mingit südikust ja jonni, tundus, et seal on tõsi taga. Lihtsalt Eesti Vabariik 100 konkurss andis lihtsalt võimaluse, et äkki peaks proovima,” selgitas filmi produtsent Ivo Felt.
Toomi kirjutatud stsenaarium sai rohelise tule, kui Eesti filmi instituut otsustas “Tõe ja õiguse” filmile Eesti Vabariik 100 projekti raames õla alla panna rekordilise pea 2,2 miljoni euro suuruse toetusega. Sealt edasi hakati otsima näitlejaid.
“See ei ole päris nii, et paned näpu suhu ja mõtled, et võtaks selle inimese seda mängima ja selle inimese seda mängima. Ma kohtusin väga paljude näitlejatega, alguses individuaalselt, proovisime mingisuguseid lõike või stseene, siis valisin sealt välja järgmise grupi, keda hakkasin siis koos proovima, sest eriti selle loo puhul on see ansambel ikka väga oluline,” seletas Toom. Nii saigi Endal teatri näitlejast Priit Loogist Andres, Linnateatri näitlejast Maiken Schmidtist Krõõt ja vabakutselisest Priit Võigemastist Pearu. “Mulle on alati ka see oluline, et kas ma suudan näha seda tegelast. Mingisugune osa sellest tegelasest, keda sa mängid, see peab juba tegelikult sinus sees olema,” ütles Toom.
“Meil õnnestus seekord tõenäoliselt leida näitleja, keda praegu veel igaüks ei tunne,” lisas Felt, et Priit Loog on andekas näitleja, kes sobib Andrese rolli suurepäraselt nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Viljandis õppinud 33-aastane Priit Loog on viimased kümme aastat olnud Endla teatri näitleja, kuid on mänginud ka kodumaistes seriaalides ja filmides. “Vaieldamatult ma tajun selle asja suurust ja kuidagi ootusi ja pilke, mis on suunatud selle projekti poole, mis sellest tuleb ja hoitakse kätt pulsil,” sõnas Loog.
Näitlejate ettevalmistus on põhjalik — lisaks tavapärastele proovidele õpiti ja harjutati ka vanaaja põllutöid. “Suve lõpus käisime tutvumas Eesti põllumajandusmuuseumis sellise asjaga nagu kündmine. Paratamatult sa pead kokku puutuma ka niteks sellise loomaga nagu hobune,” meenutas Loog põnevat ettevalmistusprotsessi.
Lisaks hobustele on filmis terve hulk muid koduloomi. Iga viimne kui hingeline on Tanel Toomi võtteplatsil valitud ülima põhjalikkusega. “Proovi sa nüüd leida siis Eestis õige kõrgusega, õige värviga, õige karvaga, õige tunnetusega krants, kes oskab sul trikke ka veel teha. See koerte otsimine on sama raske kui näitlejate oma,” rääkis Toom.
30-aastase koolitamiskogemusega koeratreener Leela on üks neist, kes õpetab “Tõe ja õiguse” karvastele tegelastele selgeks vajalikud trikid. Trennid on käinud juba mitu nädalat — k oerad peavad oskama haukuda, lastega mängida, toitu varastada ja…“Pearu koerad käivad naabri Andrese akende all häda tegemas ja see ei ole lihtne trikk koerale õpetada, et mine nüüd käskluse peale ja tee kaamera ees täpselt sinna kohta häda, kuus korda järjest,” muheles režissöör.
Kui loo alguses oli juttu filmi jaoks ehitatud Vargamäest, siis tegelikult on see vaid üks võttepaik kümnetest. “Näiteks, kui Andres ja Krõõt sõidavad kiriku juurest koju Vargamäele ja kui näidata kõike neid punkte, mis nad läbi sõidavad, siis neid oli vist seitse või kaheksa võttekohta Eesti erinevatest paikadest,” seletas Toom. Näiteks Pearu maja fassaad filmitakse hoopis Rocca Al Mare vabaõhumuuseumis.
Lisaks võttekohtadele on viimse detailini läbi mõeldud ka kostüümid. Paljude puhul on kasutatud lahkede eestlaste käest saadud vanu riideid, kasukaid ja isegi 100 aastat vana kangast. Et riided näeksid vanad välja, pestakse neid korduvalt ning triigitakse sisse tolmu ja rasva. Aja jooksul muutuvad Andrese kostüümi toonid tumedaks, toimub ju kogu tegevus 24 aasta vältel — nii pika aja jooksul ei muutu vaid riided, aga ka inimeste välimus. “Ma ei taha kasutada erinevaid näitlejaid, et vana Andrest ja Pearut mängib keegi teine, sest need ajalised hüpped ei ole sellised,” selgitas Toom, et ajas hüpatakse järjest vaid paari aasta kaupa ja teiste näitlejate kasutamine viskab vaataja ootamatult filmist välja. Nii otsustatigi, et esimest korda Eestis kasutatakse nii mastaapselt tehnikat, kus näitlejatele kleebitakse silikoonist eakam nägu oma näo peale.
Sinna jõudmiseks tuleb teha pikk ettevalmistus. “Sa istud, sul on kaks ninaauku, pea kaetakse kõigepealt silikooniga, siis pannakse kipsriided ette ja taha ja siis üks suur raskus, mis su peale vajub. Kaks ninaauku on need, kust sa saad hingata ja iga natukese aja tagant kontrollitakse, kas sul on kõik hästi, kas sa elad ja sa pead pigistama või näitama näppu või midagi, et kõik on korras. See ongi natuke selline elusalt matmise tunne võib-olla,” kirjeldas Loog. Igat silikoontükki saab näitleja peal kasutada vaid korra ning siis peab negatiivi abil pidevalt uusi tükke juurde valama. Iga selline grimm võtab aega kahel grimeerijal neli ja pool tundi.
