Kelly Osbourne meenutab memuaarides oma elu üht jubedaimat ööd kiirabis: ema vaakus vähikrampides hinge, isa loputas viinaga tablette alla

Endistest tõsielutähtedest perekond Osbournide elu pole olnud meelakkumine: sõltuvused ja haigused on kimbutanud kõiki perekonna liikmeid. Peretütar Kelly Osbourne avaldas äsja memuaarid "Pole ühtegi fucking saladust: Kirju karmilt bitch'ilt", milles meenutab oma eriti raskeid üleelamisi.

32-aastane Kelly kirjutab oma 25. aprillil ilmuvas raamatus, kuidas pidi kord ühel suutma üle elada hirmutavad hetked, kui nii ema kui ka isa tervis korraga üles ütlesid, vahendab ajakiri People.

Juhtum leidis aset aastal 2002, mil pereema Sharon Osbourne kannatas kolmanda staadiumi sooltevähi käes. Ühel ööl olevat naisel tekkinud krambid ning Kelly kutsus meeleheites kiirabi, kes saabus ema hullemast päästma. Samal ajal aga olevat pereisa Ozzy suurest murest naiste pärast taas narkootikumide küüsi langenud. Kelly meenutab, et oli endast vägagi väljas, kuna kartis isa reaktsiooni.

"Mul oli igati põhjust hirmul olla. Isa seisis kõrval, aluspükste väel, ning neelas peotäie ravimeid minu silme ees alla, loputades need viinaga alla, nagu jooks vett," seisab raamatus.

Õnneks jõudis kiirabi õigel ajal kohale ning peagi oli Kelly koos hinge vaakuva ema ning üledoosist hulluva isaga juba kiirabiautos. "Isa pani emale käe suu ette, et aru saada, kas ta hingab, ja minestas siis emale otsa. See nägi välja, nagu ta üritaks ema ära tappa," mäletab ta selgelt. "Ma nutsin ja värisesin, kartsin nende elu pärast. Kiirabi tahtis isale politsei kutsuda, kuid neil hakkas must kahju ning saatsid isa hoopiski otse võõrutusse, kui haiglasse jõudsime."

Sharon paranes sooltevähist, kuid 10 aastat hiljem avastati tal kõrge rinnavähi risk ning naine lasi teha topelt-mastektoomia. Ka elupõlisest rokkarist Ozzy tee on olnud üle kivide ja kändude - alates tollest hirmsast ööst haiglas, mil ta võeti arvele üledoosiga, on ta pidanud võitlust oma sõltuvustega, sattudes pidevalt siiski tagasi mõnuainete küüsi.

Ka Kelly enda sõltuvused, mille tõttu ta on mitmeid kordi võõrutusravil viibinud, lõid umbes samal ajal välja: "Pidin tegema telefonikõnesid, allkirjastama pabereid, rääkima arstidega, lohutama oma peret ja seda kõike vaid 19-aastase tüdrukuna. Seda oleks olnud raske taluda ka kellelgi, kes on kolm korda nii vana. Ainus, mis mind aitas, oli mu väike ravimipurk."

Oma sõltuvuste kohta on ta öelnud nii: "Elan päev korraga. See on haigus. Ma sündisin sellega ja ma suren sellega."