Endine kohtunik Helve Särgava filmist “Kohtunik”: olen alati öelnud, et nii nagu kurjategija on ise oma kuritöö toime pannud, on ta endale ka vastavat karistust soovinud
Juba täna õhtul esilinastub TV1000 Premiumis Warner Bros. Pictures ja Village Roadshow Pictures’i film "Kohtunik" ("The Judge"), kus mängivad Oscari-kandidaat Robert Downey Jr. ("Sherlock Holmes", "Chaplin"), Oscari-võitja Robert Duvall ("Ristiisa" filmid, "Metsik süda") ja Oscari-kandidaat Vera Farmiga ("Õhus", "Kurja kutsumine"). Filmi lavastaja on David Dobkin ("Pulmakütid").
Filmis "Kohtunik" kehastab Downey Jr. suurlinna advokaati, kes läheb kodukanti tagasi, kus kahtlustatakse ta võõraks jäänud kohtunikust isa (Duvall) mõrvas. Mees kavatseb tõe välja uurida ning soojendab üles suhted perega, kelle juurest ta aastate eest lahkus.
Kohtuniku tööst ning selle võludest ja valudest Eestis räägib meile tunnustatud Harju Maakohtu endine kohtunik ja esimees Helve Särgava.
Filmis “Kohtunik” saab väikelinna pikaajaline kohtunik ning kogukonnas lugupeetud inimene ootamatult mõrvasüüdistuse. Kas selline võiks olla iga kohtuniku õudusunenägu?
Ma ei ole kunagi sellise asja peale isegi mõelnud. Mul ei ole selline asi kunagi mõttessegi tulnud. Eestis on kohtunike valikul niivõrd tihe sõel, et ma ei kujuta küll mitte mingil juhul ette, kuidas kohtunikuks võiks saada inimene, kes võib saada tapmises süüdistuse. Minu sügava veendumuse kohaselt on taoline süüdistus Eesti kohtunikkonna hulgas välistatud.
Millised võiksid olla siis kohtuniku kõige suuremad hirmud?
Arvan, et kohtunikul ei saa olla seoses tööga mitte mingisuguseid hirme, sest vastasel korral on tal viimane hetk valida teine elukutse. Kohtuniku ametit ei saa pidada inimene, kes võib hakata kahtlema vöi nii-öelda hirmu tundma tehtud otsuse õigsuses. Kohtunik teeb otsused riigi nimel lähtuvalt seadusest, kogutud tõenditest ja oma siseveendumusest. Kohtunik avaldab otsuse peale seda, kui ta on veendunud otsuse õigsuses.
Filmis soovib kohtunikust isa kaitsta tema kuulus advokaadist poeg. Kuivõrd nõustute hinnanguga, et lähisugulasest kaitsjat peaks emotsionaalsemate sidemete tõttu pigem vältima?
Jah. Vot sellega ma olen küll täiesti nõus, et tõepoolest lähisugulasel, pojal või tütrel on emotsionaalselt äärmiselt keeruline oma vanemaid või elukaaslast kaitsta. Samuti võib olla keerukas saada lähisugulane rääkima juhtumit puudutavatest nüanssidest, sest inimene võib tunda piinlikust või alaväärsust, mida ta võõra esindaja puhul ei tunneks. Teisest küljest võib lähedase kaitsmine mõjuda negatiivselt ka kaitsjale endale, kes tunneb südamevalu ja muret, et kas vanema kaitsmiseks sai ikka tehtud kõik seaduse piires võimalik. Seda enam, kui pole tulnud õigeksmõistev lahend. Mina isiklikult pean sellistest situatsioonides mõistlikumaks seda, et kaitsjaks on võõras inimene.
Kas Eestis on üldse olnud selliseid juhtumeid, kus lähisugulane on esindanud kedagi kohtus?
Tsiviilvaidlustes küll, aga kriminaalvaidlustes, nagu antud filmi puhul, minule teadaolevalt viimase neljakümne aasta jooksul küll mitte. Ma ei saa seda loomulikult sajaprotsendilise tõenäosusega öelda, aga minu teada selliseid juhtumeid pole olnud.
Kui sageli on Eestis juhtunud, et kohtunikke püütakse kuritegudega seostada ning nende vastu kriminaalsüüdistust esitada?
Köige häbiväärsemaks Eestis saab pidada neid juhtumeid, kui kohtunikule on esitatud süüdistus seoses altkäemaksuga või korruptsiooniga. Nii piinlik kui see ka pole on ka Eestis mõned aastad tagasi üksikjuhtumeid olnud.
Aga kas kohtunikke on üritatud mõne juhtumi lahendamisest eemale saada?
Jah. Neid juhtumeid, kus kohtunikke on kohtuasjades tahetud taandada on piisavalt. Aga õigusriigis pean ma seda täiesti normaalseks. Põhjusteks, miks taandamise taotlusi esitatakse, on mitmeid, näiteks usaldamatuse tunne, et kohtunik on liiga süüdistava hoiakuga. Mulle on tundunud, et üheks väga sageli olevaks põhjuseks on soov asja arutamist venitada.
Millised on kohtunikutöö kõige suuremad riskid? Näiteks, kas kohtunikul on tööst tulenevalt suurem oht erinevate provokatsioonide ohvriks langeda?
Eks kõik tööd ole ju teatud riskidega seotud. Ainus, mida oskan kohtunike puhul välja tuua on see, et ta peab alati arvestama suure avalikkuse huviga. Kas seda nüüd riskiks saab pidada, on iseasi, aga kohtunik peab sellega arvestama. Tal peab olema tugevam kriitika taluvuse piir kui võibolla mõne muu valdkonna esindajal. Näiteks kuuleme tihti raadiost või telerist, et keegi on toime pannud ühe või teise kuriteo ning selle teo eest võib oodata nii või naasugune karistus.
Esiteks saame kuriteo toimepanekust rääkida alles siis, kui on ette näidata jõustunud kohtulahend ja teiseks on rahvale tekitatud ootus karistuse osas ja kui kohtulahendi tulem sellest erineb, tekib avalikkusel pahameel. Nimetaksin seda pehmeks provotseerimiseks. Kasvõi Kaur Kenderiga seonduv kriminaalasi, kus prokurör ja advokaat olid küll kõnelnud, kuid kohtuotsus veel tegemata, aga teemat käsitleti juba meedias. Kas sellega taheti kohut mõjutada? Arvan, et ehk mitte, kuna teatakse, et kohtunikud on kohtulahendite tegemisel sõltumatud.
Kas Eestis on kohtupidamise ajaks olnud mõnel kohtunikul vaja ka lisa kaitset?
Minu teada Eestis ei ole õnneks lisa kaitset kohtunikud vajanud. On küll olnud üksikuid juhtumeid, kus kohtunikud on saanud ähvarduskirju. Selliseid ähvardusi võetakse nii politsei kui prokuratuuri poolt äärmiselt tõsiselt ja kõigi ähvardajate suhtes on algatatud kriminaalasjad ning nad on süüdi mõistetud ja oma karistuse saanud.
Meil on niivõrd seaduslik riik, et iga inimene, ka kurjategija, teab, et Eestis toimub süüdimõistmine kindlalt vaid seaduste alusel lähtuvalt tõenditest. Kohtuniku mõjutada üritamine lõpptulemust ei muuda. Olen alati öelnud, et nii nagu kurjategija on ise oma kuritöö toime pannud, on ta endale ka vastavat karistust tahtnud. Ta ju teab, et iga kuritöö eest peab ta ka vastust kandma.
Draamale “Kohtunik” (“The Judge”) saad kaasa elada juba täna õhtul kell 20 filmikanalil TV1000 Premium, mida näeb teleoperaator Viasati vahendusel või läbi suuremate kaabeloperaatorite.
