Miks on sooline ebavõrdsus ühiskonnas ikka veel nii visa?

10. aprillil tähistati Eestis võrdse palga päeva. Selleks, et soolisele palgalõhele, aga ka teistele meeste ja naiste võrdseid õigusi, kohustusi, võimalusi ja vastutust puudutavatele probleemidele tähelepanu pöörata, kuulutas Sotsiaalministeerium võrdse palga päeva puhul 9.- 12. klassi õpilaste hulgas välja kirjanduskonkursi. Parimad avaldame sel nädalal Delfi Noorte hääles!

Miks on sooline ebavõrdsus ühiskonnas ikka veel nii visa?

Tänapäeval on sooline võrdõiguslikkus ja palgalõhe ühiskonnas aktuaalsed teemad, sest Eesti troonib selle kanjoniga Euroopas esi- ja maailmas teisel kohal. Naiste ja meeste töötasu erinevus tuleneb valitsevast suhtumisest ja väärtustest. Soolised stereotüübid on pärit ajaloost ning on praegusesse haridussüsteemi nii sisse juurdunud, et kujundavad ühiskonna hoiakut ja mõjutavad hiljem palgalõhe teket.

Terve inimajaloo kõrval on sooline võrdõiguslikkus ja palgalõhe alles lapsekingades nähtus. Traditsioonilise kodumudeli järgi oli mehel peres juhtroll – tema otsustas suuremaid küsimusi, haldas raha, tegi tööd ja tõi perele leiva lauale. Naise ülesanne oli kodu korras hoida, lapsi kantseldada ning süüa ja käsitööd teha. Suur muutus toimus Esimese maailmasõja ajal, kui mehed olid sõdimas, ning naised olid sunnitud tehastesse tööle minema. Nad said üllatavalt hästi hakkama ning sestsaadik muutus tavaliseks näha naisi ka muudes ametites, näiteks kontorites. Ent valdavalt patriarhaalses maailmas olid juhtkohtadel siiski mehed, sest ei arvatud, et teine sugupool taolise vastutusega hakkama saaks. Ka tänapäeval on liidripositsioonides peamiselt mehed, kuigi paljud naised on piisavalt kompetentsed seda rolli ise täitma. Miks olukord muutunud ei ole? Võib-olla oleks õigem küsida, kas midagi üldse peakski teisiti olema. Süsteem on sajandeid toiminud ja vastu pidanud, sest naistel polnud õigust enda eest kosta ega ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida. Nüüd on see võimalus olemas, kuid sellevõrra on ka rohkem murekohti. On ju alati rõhutatud, et mehed on ratsionaalsemad, seega langetavad nad paremini otsuseid. Naised olevat liiga emotsionaalsed või lastega hõivatud, et koduelu kõrvalt suurtele probleemidele keskenduda. Olgugi et praegusel ajal mõeldakse pereloomisele alles siis, kui haridus on käes ja karjäär tehtud, jäävad asjatundlikud naised tihti ukse taha või saavad tunduvalt vähem palka. Põhjus on ühiskonna hoiakus – levinud on eelarvamus, et naised kui õrnem sugupool ei pruugi vastutusrikkal ametikohal sama hästi toime tulla kui mehed.

Ühiskonna suhtumine saab enamasti alguse koolist, sest lapsepõlves on inimesed kergesti mõjutatavad. Kuigi õpetajad ei pruugi teadlikult kellegi arvamust kujundada, kandub nende suhtumine tasapisi õpilastele üle. Kasvatusmeetodid ainult kinnitavad soolisi stereotüüpe, sest poistele ja tüdrukutele on haridussüsteemis erinevad ootused. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on aasta tagasi avaldatud uuringut käsitlevas Postimehe artiklis märkinud, et „kui poistelt eeldatakse lammutamist ja macho-olemist, siis tüdrukutelt korralikkust ja koolisaavutusi.” Enda koolikogemusest võin öelda, et poiste puhul tundub tavaline, et nad pidevalt omavahel kraaklevad, rumalusi teevad ja pigem kehvasid hindeid saavad. Kuna selline käitumine on ootuspärane, antakse neile rohkem andeks ning pigistatakse silm konfliktide kohalt kinni. Süü lasub ka õpetajatel – paljud ei suuda poole klassitäie macho’dega toime tulla ning annavad alla lootuses, et ühel päeval rahunevad nad maha. Nii tõepoolest läheb, sest gümnaasiumi ajaks on aru pähe tulnud ning enam keskendutakse õppimisele ja tulevikuplaanidele. Tüdrukutega on lugu teisiti. Kool ja vanemad sunnivad häid hindeid saama, pöörates sealjuures vähem tähelepanu nende endi soovidele. Hea õpilase stereotüüp avaldub enamasti läbinisti viielise tüdruku näol, kes on koolielus aktiivne, saab kõigiga läbi ja oskab õpetajatele meelepärane olla. Suhkrust, jahust ja maasikavahust tehtud tüdrukutelt oodatakse korralikku ja kuulekat käitumist ning nad peavad ühiskonna normidele ja mõjudele tugevamalt alluma. Omandatud hoiak kandub peale kooli edasi tööellu, kus naistel on raskem läbi lüüa, sest nad on harjunud tegema, nagu neile öeldakse, ning ei suuda meestega konkureerida. Neilt oodatakse stereotüübi kohaselt tagasihoidlikumat käitumist ning nõudlikele ja võimukatele vaadatakse ülevalt alla. Tekib nõiaring, kus alandlikumad naised jäävad tagaplaanile või surub ühiskondlik suhtumine nad koduseinte vahele, kust saab alguse järgmine põlvkond, kellele vanemad hoiakud edasi annavad. Meestel on ennast elus lihtsam teostada ka eelarvamusena kaasas käiva tarkuse tõttu – on ju maailma väljapaistvamad juhid ja teadlasedki meessoost. Ometi külastasin ma hiljuti Tallinna Tehnikaülikooli avatud uste päevadel mõnda füüsikaalast loengut, kus enamik osalejatest olid tüdrukud. Nagu näha, võib sarnastele erialadele varsti lisanduda naisi, kes julgevad stereotüüpidele vastu astuda ning tõestada, et nad väärivad sama palju palka, austust ja tunnustust kui mehed.

Meedial on tänapäeva maailmas uskumatult suur jõud, mida pahatihti kasutatakse, et kinnistada noorpõlves tekkinud soolisi stereotüüpe. Paljusid tooteid reklaamitakse just naiste ja lemmikloomadega, mis saadab välja signaali, nagu oleksid nad üksnes omand või lisaväärtus, mis ostuga kaasa antakse. Samuti olen tähele pannud, et peaaegu alati on naised need, kes teleekraanil kodukaupu tutvustavad või laste eest hoolt kannavad, mis jätab samuti ühiskonna teadvusesse uskumuse, et nad on liiga hõivatud, et püsivat tööd teha ja karjääriredelil ronida. Õnneks üritab Eesti riik seda kitsaskohta veidi siluda, pakkudes vanemahüvitist ka isadele, et emadel oleks võimalus ennast tööalaselt teostada. Kuigi palgalõhele on korduvalt tähelepanu juhitud, jätab massimeedia selle varju ja keskendub pigem võrdõiguslikkusele. Selline teguviis peaks ju kaudselt aitama – kui naisi ja mehi töökohas võrdsemalt käsitletaks, poleks põhjust neile erinevat palka maksta. Ometi on palgalõhe jõudsalt Euroopa lakke roninud ja annab meile sealt häirekella, sest ühiskonnas on midagi valesti. Eestlased ise on stereotüübi kohaselt kinnised ning pigem viskavad üksteisele kive kapsaaeda kui järele annavad. Miks peaks meie Andreseid ja Pearusid huvitama, kui suur on kellegi võõra palk? Nad naeraksid ja oleksid salamisi õnnelikud, et teisel halvasti läheb. Tööandjad saavad vähema raha eest sama hea töötaja – miks peakski rohkem maksma, kui keegi otseselt ei käsi? Probleem on selles, et ebavõrdne palk mõjub naistele alavääristavalt ning jätab mulje, nagu poleks nende oskustel ja tegudel piisavalt kaalukust. Tulevast naistööjõudu võib see heidutada, sest mis mõtet on tööl käia, kui keegi pingutusi ei tunnusta. Nii aga läheks kaotsi tohutu potentsiaal, seega tuleb ühiskonnal end kokku võtta, suhtumist muuta ja iga liikme heaolule mõelda. Alguse saab see kodust, kus laps sirgub ning õpib oma soo stereotüübile vastama. Sealt edasi haridussüsteem, kus ootused poistele ja tüdrukutele peavad võrdsed olema ning järeleandmisi ei tohiks nii kergekäeliselt teha. Järgmisena kanduksid muutused edasi töökohtadesse ja ühiskonda laiemalt ning varsti võiksime kõik leida end praegu utoopilisena tunduvalt teiselt kaldalt, kus naiste ja meeste palk on võrdne.

Palgalõhe ja soolised stereotüübid on tingitud ühiskonna suhtumisest ja väärtustest. Eelarvamused saavad alguse kodust ja koolist, sest lastele on erinevad ootused, mis lähevad hiljem üle töömaailma. Tekkinud hoiakud leiavad meedias kinnitust, kuid ühiskonna enda kätes on võim end muuta ja mõlemat sugu võrdselt tunnustada.

Konkursist:

Õpilaste võistlustööd pidid käsitlema soolise palgalõhe vähendamise võimalusi, selle seost sooliste stereotüüpidega, naiste ja meeste käitumist, võimalusi ja palka mõjutavaid soorolliootuseid tänapäeva ühiskonnas, kasvatuse ja hoiakute mõju erialavalikutele või muud soolist võrdõiguslikkust ja soolist palgalõhet puudutavat probleemi.

Konkursile laekus ligi 50 tööd, sealhulgas esseed, luuletused ning laul. Noored tõid palgalõhe põhjustena välja eelkõige soolisi stereotüüpe, millega puututakse kokku nii koolis, kodus kui meedia vahendusel. Läbivaks teemaks oli naiste ja meeste tegelike omaduste ja vajaduste ning iganenud soorollide vastuolu tänapäeva ühiskonnas. Võistlustöid hindas kolmeliikmeline žürii koosseisus Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht Agnes Einman ja võrdsuspoliitikate peaspetsialistid Kaisa Knight ja Hannaliisa Uusma.

Žürii valis välja viis parimat tööd, mis on kõik esile toodud võrdsetena.
- Stereotüüpide muutumine. Saskia Vunk. Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass
- Miks on välja mõeldud naised ja mehed? Marta-Liisa Talvet. Hugo Treffneri Gümnaasium, 12.klass
- Soolised stereotüübid ja nende mõju. Rasmus Rammo. Tallinna 21. Kool, 12. klass
- Miks on sooline ebavõrdsus ühiskonnas ikka veel nii visa. Marilyn Loomets. Tallinna 21. Kool, 12. klass
- Soostereotüübid kui toimetulekumehhanism. Grete Sirge. Jaan Poska Gümnaasium, 12. klass

Kõik võidutööde autorid pälvivad 100 eurot auhinnaraha.